Tellijad teavad rohkem. Liitu tuhandete teiste lugejatega alates 1 eurost kuus. Vali sobiv tellimus siit.
Geeniuse reportaaž: sõitsime esimeses Eestis ehitatud isejuhtivas autos ja see oli kummaline
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Kes on vormelisõitu jälginud, need teavad, et sõitja tuleb auto juurde rool näpus. Enne selle kinnitamist on auto sisuliselt teovõimetu.
See fakt meenus miskipärast, kui esimesele Eestis ehitatud isejuhtivale sõidukile nimega Iseauto lähenesid kaks tiimiliiget, hiigelsuur vesijahutusega lauaarvuti kaenlas ning asusid seda ettenähtud pessa paigutama.
Saab seda võrrelda südame, aju või mõne muu organiga, ei oska ma öelda – juhtmeid, karpe, kaste, tulukesi ja nuppe on selleks liiga palju.
Iseauto näol on Tallinna tehnikaülikooli poolt arendatava isejuhtiva sõidukiga, millega tähistatakse ülikooli 100. juubelit. 20. septembril toimub TalTechDigital visioonikonverents raames sõiduki esimene ametlik sõit.
Reisijateks on ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ja visioonikonverentsi peaesineja Alexander Stubb.
Geeniuse portaalil õnnestus suure esitluse eel autoga tutvuda ja vaadata, kuidas viimases faasis arendus toimib. Samuti võeti meid kaasa selle õhtu testisõidule, mille käigus oli meeskonnal plaanis katsetada objektituvastuse riist- ja tarkvara.
Altruistliku inimesena olin ma kohe valmis teaduse nimel ohvreid tooma ning vabatahtlikuks tuvastatavaks objektiks hakkama.
Iseauto projekti eesmärk ei ole teha revolutsioonilisi avastusi ja leiutada midagi enneolematut. See on võimalus TTÜ robootika-, IT ja inseneritudengitel osaleda tulevikutehnoloogiate arenduses ja saada praktiline kogemus reaalse sõiduki arendusprotsessist.
Arenduse laiem eesmärk on luua koos isejuhtiva autoga nutika taristu lahendus, kus on lisaks sõidukile ka nutikad liiklusmärgid, tõkkepuud ja laadimisjaamad.
Sisuliselt ühe aastaga on tudengid koostöös partneritega teinud nullist valmis isejuhtiva auto. Asi, mis isegi tehnoloogiahiidude portfellis veel mõned aastad tagasi tundus täielik ulme.
Olgem ausad – minujaoks oli ka kõik testsõidul kogetu jätkuvalt ulme. See, et auto juhiti parkimiskohast testrajale mängukonsooli puldiga, on arusaadav. Kõik mis toimus enne ja pärast seda, mitte enam nii väga.
Arendustiimi liikmed istusid sõidukis, arvutid süles ja klõbistasid. Üksteisega vahetati keerulise sisuga lauseid ja ekraanidel ei jooksnud mitte eelduspärased koodiread vaid vilkusid värvilised kastikesed – objektituvastuklastrid. Ma ütleks isegi, et visuaalselt haarav ja lummav vaatepilt.
Nagu ka kogu üldine olukord. Pult on käest pandud, rooli ja pedaale pole, aga auto liigub. Teed muidugi jälgitakse, aga seda pigem harjumusest ja turvakaalutlustel.
Kõige kummalisem tunne ongi see, et keegi ei tegele juhtimisega. Igaüks nokitseb oma asju, nagu istuks laboris, mitte liikuvas autos.
Või siis mitteliikuvas. Tundub, et objektituvastus toimib liigagi hästi ja auto on ühtäkki väga araks muutunud. Liigub teosammul või siis üldse mitte. Jälle klõbin, jälle arusaamatud sõnad ning uus katse.
Seekord proovin lavastada video jaoks dramaatilist katset, kuidas seisan keset teed ja auto mulle peaaegu otsa sõidab. Siin tuleks appi võtta filmimaagia, sest Iseauto peatub minust väga kaugel ja jääb “vaatama” nagu vasikas uut aiaväravat.
Proovin lähemale astuda justkui lootes, et teine pool hakkab taganema. Tunneme üksteist vaevalt tunnike ja ma juba personifitseerin teda. Mul saab robotitulevikus raske olema.
Ülikooli linnaku teedel tundub Iseauto olevat sage külaline. Ligi astuvad ja paar sõna vahetavad vaid projektiga seotud inimesed või arendajate sõbrad.
Tunnen, et minu töö on siin tehtud, auto inimesele otsa ei sõitnud ja maailm tundub tulevikus jälle natuke turvalisem.
Arendajate ja kogu projekti üle on aga eriti hea meel. Võimalus ajada garaažist välja päriselt liikuv sõiduk, käivitada enda kirjutatud koodijupid või kontrollerid ja sellega mööda linnakut ringi sõita – tahaks ka nii osata!