On jaanuar. Hommikud on pimedad, aga see-eest külmad. Tuled jalgsi tööle, sest auto jäi reedel kontori parklasse ja üldsegi, tervislik peab olema. Kõnnid läbi tühja parkla, jõuad toimetuse välisukse juurde ja siis turgatab, et oota…

… midagi ei klapi. Pöörad ringi ja põrnitsed tühja parklat. Tühi ta nii vara tavaliselt ongi, aga mitte NII tühi. Mitte ühtegi autot, kaasa arvatud seda, mis reedel sinna jäi. Parkimiskohal haigutab täpselt ühe Honda Civicu suurune tühi koht. Mida põrgut?!

Aga sa oled juba peaaegu 40-aastane ja ajad on näidanud, et need sokid, mis õhtul said raudselt kindlasse kohta pandud, ei ole seal enam mitte. Hea, et mu sõber elab mu kodupoe kõrval, sest rohkem kui üks kord on pidanud ta tulema mind välja lunastama, kuna rahakott on maha ununenud. Seega, ärme paanitse ja mõtleme korraks läbi, kuhu ma selle auto tegelikult jätsin.