Ikka võib juhtuda, et autohobilisele meeldib mõni vanem auto, kuid selle ajastukohased iseärad teevad sõitmise liiga tülikaks. Vanasõiduk on lärmakas, sel ei pruugi olla kliimaseadet ega raadiotki. Rääkimata sellest, kui ajahammas on lihtsalt oma töö teinud ning autot peab rohkem remontima, kui sellega sõita saab. Sel juhul võib hea valik olla mõni restomod. Tõsi – sellise hankimiseks peab raha olema palju, sest odavamadki neist maksavad sama palju kui luksusautod, erilisemate-kallimate hind ulatub aga miljonitesse. Restomod on automaailma kunstiteos – sageli ainus omasugune ja valminud käsitööna. Millise autokunstiga siis torkas silma lõppenud aasta?

Volvo P1800 Cyan GT

Rootslaste Cyan Racing, endine Polestari osa, on restomod’ide maailmas teinud ilma aastaid. Varem on nad silma jäänud erksinise ning väga käreda Volvo P1800-ga, kuid see oli mõeldud vaid ringrajale.
Nüüd võeti tuure maha ning 1960-ndate Volvost tehti ka tänapäevane grand tourer P1800 Cyan GT, mil aiste vahel siiski sama 4-silindriline turbomootor võimsusega vähemalt 260 kW. Jõuülekandeks on 5-käiguline käsikast. GT tehti eelkäijast mugavam, sest seal leidub ka müraisolatsiooni. Vedrustuski on pehmem ning turvapuurist loobuti. Autosid ehitatakse vähe ning täpselt vastavalt kliendi soovile. Hind? Ligi 600 000 eurot.

Boreham Ford Escort MK1 RS

Purist ilmselt vaidleks, kas seda Fordi üldse restomod’iks liigitada saabki. Kuid kuna tegemist on aasta ühe silmapaistvama projektiga ning mujale autot liigitada on keeruline, heidame erilisele rallikale siiski pilgu peale. Tegemist on 1970-ndatel ralliradadel kuulsaks saanud auto taaselustusega. Continumod’iga, nagu nad ise ütlevad.

See lugu ilmus ajakirjas Autoleht nr 1, jaanuar 2025

Kõik selle ajakirja lood