Ise on ta alati naerdes oma sõiduhuvi ka sellises väärikas eas põhjendanud sõnadega, et “Tallinna liiklus on nii hull, ma ei saa jalgsi üle teegi mindud. Autoga on palju julgem.”

Maanteeamet küll isikuandmeid puudutavat infot ei väljasta, kuid tõenäoliselt on proua Roosi kõige eakam naisautojuht Eestis. Ja siinkohal ei pea ma silmas kehtivaid lubasid vaid aktiivset sõitmist. Muuseas, load tegi proua omale juba 1958. aastal. Toona oli see palju lihtsam. Eksami läbimiseks oli vaja tõmmata pilet ning seal olevad ülesanded eksamiruumis oleval suurel liiklusskeemil ära lahendada.

Naissoost autojuht ei olnud toona väga tavaline nähtus. Kord 1960ndatel planeerisid Roosi ja tema abikaasa väikest väljasõitu Pärnusse. Nagu ikka, üks asi viis teiseni ja lõpuks tehti peale tiir kogu Baltikumile ja jõuti välja isegi Valgevenesse. Reisi käigus peatas miilits Leedus ühel ringteel korraks kogu liikluse. Põhjuseks oli inspektori soov isiklikult tervitada naisautojuhti, keda nägi esimest korda elus.

Fiatist unistuste Pobedani

Roosi autode nimekiri on ajastut arvestades vägagi muljetavaldav. Natuke õnne ja ettevõtlikust ja nii sai ka nõukogude ajal üht-teist soetada ilma, et oleks pidanud kuuluma parteisse või mõnda muusse kurikuulsasse organisatsiooni. Roosi puhul ei tulnud nomenklatuuri kuulumine kõne allagi, sest sõja-aastatel käisid tema perest võõrvõimu õudused väga valusalt üle.

Esimese autona õnnestus segastel 50ndatel perre soetada üks Fiat. Täpset mudelit Roosi ei mäleta, kuid pilte vaadates arvas ta, et tegu võis olla sarnase autoga nagu on selle pildil ehk Fiat 1500 B.

Auto oli päris õnnetus seisukorras, kuid peale kerget interjööri remonti, sai auto kaks korda kallimalt maha müüdud. Abikaasa saadeti Leningradi Pobedat ostma. Tagasi tuli ta hoopis hiigelsuure Buickiga, kus 8 istekohta ning juhi ja tagumise istmerea vaheliseks vestluseks pidi auto pikkuse tõttu lausa häält tõstma.

Nagu ka Fiati puhul, täpset mudelit Roosi ei mäleta, aga suuruse, istmete arvu ja pildi järgi jõudsime koos selleni, et tegu võis olla Buick Series 90 Limited versiooniga. Proua mäletab ka nalja, mida sõbrad tegid, et selline auto oli vaid neil ja Brežnevil.

Kuna Buickiga liiklemine oli Tallinnas hiiglasliku suuruse tõttu väga keeruline, müüdi ka see kiirelt maha. “Mäletan, et omanikuks sai ühe lillemüüja poeg, kellele ema luges sõnad peale, et ilma ülikonnata sellise autoga sõita ei tohi,” meenutab Roosi.

Nii tugev auto, et tantsi või katusel

Lõpuks saabus perre kauaoodatud esimene Pobeda, mis on siiani proua lemmikauto. “Nii tugev, et tantsi või katusel. Ja väga ruumikas. Kord tulime Pärnust peale pidu öösel Tallinnasse, kaheksa inimest oli autos. Istuti üksteise süles ja eks võetud oli ka, aga kes siis tollel ajal kontrollis,” naerab ta kelmikalt.

Mitmed aastad hiljem õnnestus Pobeda välja vahetada natuke korralikuma sarnase mudeli vastu. Sellele järgnesid kaks Moskvitši, millest ühega sõidab ta siiani.

Trahvi on Roosi saanud ainult parkimise eest. Läks korraks praeguse Kalamaja apteegi kandis asunud taarapunkti pudeleid ära viima, kui juba trahv ära tehti. Seda niimoodi jätta ei saanud ning trahv läks vaidlustamisele. Roosi läks lõpuks ise kontorisse kohale ning tegi vastutavale inimesele selgeks, et temal on sünnipäev tulemas. See, kas sünnipäev toimub, oleneb juba sellest, kas trahv tühistatakse või ei. Kahe asja jaoks temal raha ei ole. Ametnik oli õnneks tore ja vastutulelik inimene, käis korra ära ja ütles, et minge rahulikult pidu ette valmistama, raha on juba tagasi kantud.

Enne kui vajutad, mõtle järgi

Avariisid on juhtunud vaid üks ja see ka alles mõned aastad tagasi, kui Mere puiesteel tema ees olnud auto tegi ootamatu äkkpidurduse. Moskvitši pidurid kahjuks nii head ei olnud ja proua enda auto esiosa remont läks kalliks maksma.

Kõik need aastad on olnud Roosil peas tema sõiduõpetaja lause: “Enne kui vajutad, mõtle – kas tund hiljem kodus või pool tundi varem surnuaias.”

Ohtlikest olukordadest meenub kord, kui taas tuldi tüdrukutega tantsupeolt. Õhtu oli olnud pikk ja kui Roosi jõudis lõpuks Juurdeveo tänavale, siis oli väsimus nii suur, et ta jäi tukkuma ning sõitis Pärnu maanteel ilma peatumata risti üle trammitee. Selle ehmatuse peale ei saanud ta enda sõnutsi kolm ööd magada ning pärast seda on väga hoolikalt jälginud, et unise peaga sõitu ei läheks.

Teisi hädalisi on abistanud ta korduvalt. Nii tehnilise rikkega teele jäänuid kui ka kihutajaid. Rohkem kui üks kord on juhtunud tal seda, et näiteks mustal jääl või muidu ebasoodsates tingimustes on temast mööda sõidetud ning antud tigedalt mõista, et miks ta niimoodi uimerdab. Loetud kilomeetrid hiljem on mööduja kraavis ja palub abi.

Moskvitšiga sai foori alt kiiremini minema kui kaasaegse autoga

Kusjuures, isegi praeguses eas ei saa teda kindlasti põhjendamatult ebakindlas või uimerdavas sõidustiilist süüdistada. Olen ise sattunud temaga kõrvuti Sossi mäe tõusul asuva foori alla rohelist ootama. Pean rõõmuga tunnistama, et Roosi “mosse” sai lubava tule süttides kiiremini minema, kui minu toonane tuliuus Citroen.

Kui Tallinn-Narva maanteel suvisel ajal üksi sõites lubab proua endale ka 100 ja isegi rohkem kilomeetrit tunnis kiiruseid, siis kaasreisijatega üle 90 ei sõida. “Nad hakkavad ju kartma…,” muheleb Roosi.

Oma praeguse auto, Moskvitš IŽ-412ne korrashoidmine on Roosi jaoks väga oluline. Hoolimata pikast sõidustaažist, ei ole auto remontimist ta ise harrastanud. Viimased 16 aastat on see töö usaldatud sõber Ülole, kes kõik suuremad ja väiksemad probleemid ära lahendab. Auto ise on niivõrd heas korras, et nii ülevaatuspunkti inimesed kui ka mitmed teised on öelnud, et kui Roosi üks hetk otsustab sõitmisest loobuda, siis autoostu huvi on neil kõigil suur.

Autosõidust ei tüdine iial

Seda peavad need huvilised veel pikalt ootama. Viimati, kui Roosi käis juhtimisõigust pikendamas, tehti seda lausa kümneks aastaks. “Ma ei tea, kaua ma elan, aga sõita võin ma 2024. aastani,” uhkeldab proua. Tervisekontrollis peab ta käima muidugi sagedamini, kuid selge on, et vähemalt järgmise läbib ta puhta lehena.

“Autosõit on minu elu. Ma ei tüdine sellest kunagi.” Nii võtab Roosi meie vestluse kokku.

Tegelikult olen Roosiga tahtnud seda lugu teha juba aastaid. Ta on alati tagasihoidlikult ja nalja visates keeldunud.

Sel korral panin kõik mängu ja ütlesin, et “Roosi, pühapäeval läheme koos Kundasse. Mina toon auto, sina räägid mulle oma elust.” Lisaks intervjuule küpses plaan panna proua esimest korda elus tänapäevase auto rooli.

Mis auto? Kui juba, siis juba. Võtsin ühendust Eesti ainukese Tesla elektriautode rendiga tegeleva ettevõttega Teslarent ja rääkisin oma plaani ära. Neile mõte meeldis ja ilmusin kokkulepitud ajal kohale kõige tänapäevasemas autos, mis võimalik – elektriautos Tesla Model X. Vahetuma elamuse saamiseks filmisime kogu ettevõtmise ka üles.

Kuidas 92-aastane Roosi end isejuhtiva Tesla roolis tunneb, vaata SIIT.