Kodukontor tundub mulle vahel liiga tühi ja vaikne. Panen siis tavaliselt käima mõne ajuvaba teleseriaali, mida pidevalt jälgima ei pea. Taustalemmikute seas on „Kutsuge Cobra 11”, kus Kölni kandis kihutavad, lendavad ja plahvatavad tavaliikluses kümnete kaupa autod, mida võib näha meiegi tänavail, roolis tavalised inimesed. Milline adrekalaks argistest asjadest!

Saksamaa üldiselt ei erine Eestist kuigi palju. Lihtne on samastuda ka liikluskultuuri poolest ning kõik me saame aru, et Cobra stiilis arulagedat märulit on nii meil kui ka seal liikluses haruharva. Tõsist avariid näeb keskmine juht elu jooksul ehk korra-paar, väikest kiiruseületamist („Varasta, aga ära vahele jää!”) ei pane liiklejad millekski.

Eesti erineb Euroopa riikidest peamiselt selle poolest, et meil külvatakse tee äärde arutult liiklusmärke, mida keegi enam jälgidagi ei suuda. Turvalisema liiklusega riikides eelistatakse ehitada tee selliseks, et seal lihtsalt ei saa (väga) kihutada. Sellele vaatamata on Eesti liiklusohutus mõne aastakümnega tohutult tõusnud.