Sattusin hiljuti väisama Inglismaad ja veeresin rendikaarikuga saare keskpaika mööda kurikuulsat M1-kiirteed, mis on töönädala lõpufaasis üks ütlemata nüri koht. Vahelduva eduga liikuv ummik vältas pea pool teekonnast ja isegi kui autode mass läkski korraks liikvele väheke kiiremini, siis ainult selleks, et varsti jälle uuesti seisma jääda.

Aknast näed vaid võsa ja betooni ning sõiduraja vahetamisel pole suurt mõtet, sest neil kõigil liigutakse sarnase kiirusega ehk pediküüri viimistlemine möödumiseks mõeldud sõiduradadel on meilt ilusasti üle võetud saareriigiski. Aga keerake vaid kiirteelt maha ja korraga olete miljardi piltpostkaardi maal, kus iga järgmine küla tahab lüüa nunnumeetri pauguga lõhki.

Mis on taas tõestus sellest, et suurlinnad, kiirteed ja kogu muu selline asfaldi- ja betoonikõrb ei ole inimloomale loomulik elukeskkond. Ja pea kõik moodsad veidrusedki on ellu kutsutud just enesekesksete linnasakste poolt, kellel oma pealiskaudsuses pole aega õieti millekski. Ja just seepärast kannatabki neile näidata Renault Arkana nimelist linnamaasturit ja ütelda seejuures, et tegu on kupeega.