Ent kaks kuud hiljem potsatas tema postkasti kiri, mille algus äratas autoomaniku tähelepanu.

“Oleme eelnevatel perioodidel antud sõiduki kindlustusi teinud, siit tulenevalt jõudis antud sõiduk uuesti ette. Siin on toimunud omaniku vahetus.” Kirja saatja oli kindlustusmaakler Tiina Naur.

Edasises kirjavahetuses pakkus maakler soodsamat kindlustust. Selles pole iseenesest midagi imelikku, sest liikluskindlustuse fondi (LKFi) kodulehelt on võimalik iga sõiduki kindlustuskaitset kontrollida. Honda oli võetud Swedbanki liisingusse ja ka kindlustus oli Swedbankist, mida üldiselt peetakse turu keskmisest kallimaks. Maakleri pakutud PZU kindlustus oli lausa poole võrra soodsam.

Soodsate pakkumiste asemel läks autoostjal tuluke põlema hoopis selle peale, et Naur oli kuidagi saanud teate auto omaniku vahetumisest, nagu maakler ise avaldas. Kust see info temani jõudis, kes on auto uus omanik ja kuidas temaga ühendust saab?

Maakleri sõnul ei ole isikuandmed “Google’is salastatud”

Täpsema järelepärimise peale vastas maakler nii: “Kui panna sõiduki reg.märk, siis annab automaatselt nime ja täna olete avalikus interneti avaruses oma andmetega olemas. /…/Kui hakkasin eelnevalt meie juures kindlustatud sõidukit pikendama andis server teate, et sõiduk on omaniku vahetanud.”

Naur põhjendas, et ostja kontaktandmed ei ole “Google’is salastatud” ja ta peaks pöörduma pigem “Google’i poole”.

Siinkohal on oluline aga autoostja nimi: Martin Mets. Mets on Geeniuse toimetaja, kelle nimi on nii eraldi ees- ja perenimena kui ka koos Eestis väga levinud. Olgu öeldud, et antud loos kajastatav auto ostmine on tema eraasi, s.t ta ei tegutsenud ajakirjanikuna ega kogunud materjali avaldamiseks või kolleegidele edastamiseks.

Maakler keeldub selgitustest

Selge on aga see, et just selle Martin Metsa nime koos tema õige isikliku e-posti aadressiga on Google’ist pea võimatu leida. Kuna tegu on levinud nimega, võiks ju proovida “kalastada” ehk tema ees- ja perenime mõne levinud e-postiteenuses proovida.

Antud juhul sai Mets aga maaklerilt kirja, kus ei jäänud kahtlustki, et just tema oli ostnud uue auto, millele maakler püüdis müüa kindlustust.

Kust sellised andmed maaklerini ikkagi jõudsid ja milline süsteem või andmebaas maaklerile märku annab, et üks sõiduk on omanikku vahetanud? Ning kuidas on sellises süsteemis inimese nimega seotud selgelt just tema e-postiaadress?

Tiina Naur keeldus Geeniusele kommentaare jagamast ja olukorda selgitamast ning põhjendas seda andmete konfidentsiaalsusega hoolimata sellest, et tegu võib olla seaduserikkumisega.

Uurisime teisi võimalikke andmeallikaid, kust see info võib liikuda.

Kes teab sõiduki omanike andmeid?

Kõikide Eesti sõidukite kohta on andmed maanteeameti liiklusregistris. Seal on mustvalgelt kirjas nii Honda uus omanik (liisinguandja) kui ka vastutav kasutaja (sisuliselt auto ostnud inimene).

Liiklusregistrile juurdepääs on aga piiratud, sealt saab andmeid nõuda ainult näiteks kohtuvaidluses. Maakler pakkumiste tegemiseks sealt andmeid ei saaks.

Siis on veel Eestis liikluskindlustuse register. Selles on teave kõikide Eesti sõidukite liikluskindlustuse lepingute kohta ja teoreetiliselt saaks sealt näha, kes on kõnealuse Honda uus vastutav kasutaja.

LKF: sellist asja ei ole ega tohikski olemas olla

LKFi juhatuse esimehe Mart Jesse sõnul ei saa maakler pakkumiste tegemiseks liikluskindlustuse registrist autoomaniku või vasutatava kasutaja kontaktandmeid.

Kas võiks aga olemas olla mingi kõrvalregister, variandmebaas või infosüsteem, mille kaudu maaklerid või kindlustusseltsid andmeid vahetavad või koguvad?

“Meile teadaolevalt vastavat andmebaasi Eestis olemas ei ole ega tohikski olla,” ütles Jesse.

Andmebaas autoostuandmetega oleks autoäris väga kasulik

Eestis tegutseb ka kindlustusmaaklerite liit. Selle tegevjuht Kaido Tropp kinnitab samuti, et maakleritel mingit oma süsteemi autode omanikevahetuseks poleks.

“Kohta, kust näha, et teie või mina ostsite auto, ei ole. Mulle teadaolevalt sellist andmebaasi pole,” on ta veendunud.

Ta möönab, et automüügis tegutsevatele osapooltele oleks sellised andmed väga väärtuslikud. “See oleks väga hea andmebaas, kui selline oleks. Muidugi ärimehe vaatevinklist, mitte inimese omast,” arutleb Tropp.

Tropp ütleb, et ta ei saa antud juhtumile täpset hinnangut või kommentaari anda ilma täpseid asjaolusid teadmata. “Ent üldjuhul on kaks kohta, kus sellised andmed liiguvad. Üks on liising ja teine automüüja,” ütleb ta.

Näiteks võib olla tavaline, et automüüja teeb koostööd mõne maakleriga või maaklerfirmaga, kes auto värskele omanikule kohe pakkumise teeb. Sellisel juhul eeldab see aga mingit suhtlust, soovi või nõusolekut. Näiteks kirjutab autoostja alla lepingule, milles on ka klausel, et automüüja võib jagada andmeid kolmandate osapooltega või edastab andmed maaklerile pakkumise tegemiseks. “See oleks täiesti korrektne ja ka legaalne,” ütleb kindlustusmaaklerite liidu tegevjuht.

Olgu öeldud, et antud Honda puhul Nordauto lepingus ühtegi sellist punkti polnud.

Kas liising lekitab andmeid?

Kui arvestada võimalust, et andmeid edastab maakleritele liisingupakkuja, siis antud Honda puhul ei tundu ka see tõenäoline.

Kaido Tropp kindlustusmaaklerite liidust pakub, et kui sõiduki liising tuleb Swedbankist, siis tõenäoliselt saadab autoostjale tema soovi korral pakkumise ikka Swedbanki enda kindlustus, mitte mõni väline maakler, nagu antud juhul.

Pank kinnitabki, et nendelt kuhugi andmed lekkida ei saa.

“Kliendiandmete turvalisus on panga üheks prioriteediks. Andmete töötlemisel lähtub Swedbank kliendiandmete töötlemise põhimõtetest. Edastame kliendiandmeid kolmandatele isikutele üksnes juhul, kui oleme saanud selleks kliendi nõusoleku või kui andmete avaldamist nõutakse meilt seaduse alusel,” ütleb Swedbanki kasko- ja liikluskindlustuse valdkonnajuht Kristjan Ahven.

Panga esindaja kinnitab veel, nad vaatasid üle ka logid, ega mõni nende töötaja pole põhjuseta andmeid vaadanud, ja seda pole juhtunud.

Üle jääb automüüja?

Ahela järgmine võimalik lüli on automüüja, kes samuti andmete edastamist eitab.

Nordauto, kust antud loo Honda osteti, pole lihtsalt suvaline automüügiplats. Tegu on Eesti ühe edukama kasutatud autode müüjaga, mullu tegi firma käivet ligi 25 miljonit eurot. Valikus on pigem uuemad ja kallimad autod.

Firma tegevjuht Priit Ärmpalu kinnitab, et neil pole kindlustusmaakler Tiina Nauriga mingit kokkulepet või muud põhjust talle andmeid edastada.

“Keegi küsis sama maakleri kohta meilt varem ka – tundub sama teema. Uurisin siit ja sealt, aga selle maakleriga pole me kindlasti koostööd teinud,” ütleb Ärmpalu.

Ainus võimalus tema sõnul on veel see, et auto varasem omanik on kindlustanud end selle maakleri juures ja just seetõttu nägi maakler Honda omanikuvahetust. Igatahes pole Nordauto pole maaklerile uue ostja andmeid edastanud.

Maakler näeb auto omanikuvahetust oma kindlustatud sõiduki puhul

Nagu maakleri esimeses kirjas auto ostjale avaldas, oli sõiduk varem kindlustatud tema maaklerteenuse vahendusel. Seega oleks loogiline, et maakler näeb, kui varasema omaniku kindlustus lõpeb. See on märgiks omanikuvahetusest.

Ent vastuseta on küsimus, kuidas jõuab maaklerini auto uue omaniku nimi. On selge, et keegi on neid maakleriga jaganud ja seejuures ilma uue omaniku loata. Samamoodi on maaklerini jõudnud uue omaniku täpne kontakt, sest juhusliku “kalastamisega” tegu pole.

Isegi, kui antud juhul pole tegu laiema süsteemi või andmebaasiga, kust näeb autoostutehingute ja omanike andmeid, võib tegu olla seaduserikkumisega.

Alates tänavu 25. maist kehtib ka Eestis uus Euroopa isikuandmete kaitse üldmäärus. Selle järgi ei tohiks inimese andmeid sellise otseturunduse või pakkumise tegemiseks kasutada ilma inimese enda loata.

Et välja selgitada, kas ja kuidas antud juhul on rikutud õigusakte, pöördub autoostja andmekaitse inspektsiooni.

Ronald Liive panustas artikli valmimisse.