Oli üsna pentsik näha mullu septembris maailma paremaid rallisõitjaid oma kodu­ukse eest mööda veeremas. Isegi välja polnud vaja minna, aknast paistis kõik kätte. Hüva, see oli ainult ülesõit, aga ikkagi. Autoralli MM Eestis, minu kodulinnas, minu tänaval kas ma oskasin sellest unistada? Või teisalt … NSV Liidu aegadel unistasime ju ka, et kunagi saab Eesti taas iseseisvaks. Aga et nii kiiresti, seda vaevalt uskusime. Nagu selgus, olime valmis ja saime hakkama.

Ilmselt läheb tarvis lausa teadustööd, et kindlaks teha, miks on autoralli eestlastele nii oluline spordi­ala. Mulle aga hakkab silma sarnasus murdmaa­suusatamisega (vähemalt kujul, nagu me seda teadsime aastani 2011).

Mõlemal alal olid (ja on) soomlased maailma tipus. Omal ajal vaatasime raudse eesriide tagant ikka hõimuvellede poole, ning mitte ainult suusatamise ja ralli asjus. Kadeduse, aga ka õhkõrna lootusega: “Kui nemad saavad, siis miks meie ei peaks saama?”