Neste on taastuvallikatest kütuste tootmiseks otsinud mitmeid allikaid, mis keskkonda ei kahjustaks. Lisaks jäätmetele ja jääkidele on üks võimalus toota biokütust neidsamu allikaid kasutades, nagu see kunagi toimus fossiilsete kütuste tekkimisel looduses.
Sadade miljonite aastate jooksul on tekkinud fossiilse kütuse varud ka mikrovetikate elutegevuse tulemusena. Miks mitte korrata sedasama protsessi praegu, aga kiirendatud korras, ootamata sadu miljoneid aastaid?
Mikrovetikad — väike ime
Mikrovetikaid võib pidada ürgseteks taimedeks. Need on üherakulised organismid, mis moodustavad kolooniaid, on paljudes toiduahelates väga olulisel kohal ning toodavad suure osa meie kõigi hingatavast hapnikust. Tuhandeid aastaid on inimesed kasutanud vetikaid ka toiduks.
Vetikatest võib saada tulevikus üks peamisi kütuse tooraineid. Praegu uuritakse mitmete vetikaliikide kiirelt paljunemise omadusi. Kõrge süsivesikute ja lipiidide sisalduse tõttu sobiksid need hiljem väga hästi ka energiaallikaks kütuste koosseisus.
Botryococcus braunii on näiteks üks koloonites elav vetikas, mille kivistisi leidub palju nii kivisöes kui põlevkivis. Seega me juba kasutame neid vetikaid kütusetootmises, kuid seni üsna ebaefektiivselt. Uute tehnoloogiate abil saaks elusast vetikast ammutada samu süsivesinikke, mis esinevad kivisöes ja põlevkivis, aga ilma ülipika ootamise ja rakendatava rõhuta, mille käigus fossiilsed toorained väga pika aja jooksul tekkisid.
Botryococcus braunii on üks sellistest mikrovetikatest, mida saab süsivesinike ja muude kemikaalide tootmiseks kasvamise käigus “korjata”. See ei kahjusta vetikakolooniat ega kasvamist. Kuna saadud ained ongi juba suures osas süsivesikud, siis saab neid kergesti rafineerida kütusteks, näiteks bensiiniks ja diislikütuseks. Toorainena saaks vetikat kasutada ka näiteks polümeeride ja kemikaalide tootmiseks.
Oluline eelis: põllumaad pole vaja
Vetikate kasvatamisel on üks suur eelis — need ei võta enda alla väärtuslikke põllumaid ning kasvupinnas võib asuda veekogudes või märgaladel, mille vesine maailm inimeste poolt seni eriti kasutust pole leidnud. Kuna vetikaid saab kasvatada seal, kus põllumajandus on võimatu, ei pea need organismid toidukultuuridega konkureerima, nii nagu on kohati juhtunud biokütuste jaoks kasvatatavate taimedega põldudel. Kuna vetikad on süsinikdioksiidi tarbijad, võiksid vetikakasvandused asuda suurte tehaste lähedal, mis kasutavad fossiilkütuseid, et kohe kõrvaldada nende heitmekogused.
“Vetikatest saadud süsivesikud on väga hea materjal etanooli ja biogaasi tootmiseks,” kinnitab Neste laborite uurimistulemuste põhjal ka Neste vanemteadur Aino-Maija Lakaniemi. Lisaks kütustele saaks vetikaid kasutada biopõhiste polümeeride ja kemikaalide tootmiseks, paljulubavaid tulemusi on saadud ka biolagunevate tekstiilide alusmaterjalide loomisel.
Botaanilisest kütusetootmise tulevikust kirjutab pikemalt Neste blogis Richard Pallardy, kes teadusajakirjanikuna on teinud kaastööd muuhulgas Encyclopedia Britannicale ja National Geographicule.
