Tänapäeval võib käigukang olla paljude jaoks üks kõige elementaarsem osa sõiduki interjööris, ent näiteks 1940ndatel ei olnud mõnedel autodel isegi tagurpidikäiku.

Viiekümnendatel oli levinud käikude vahetamise viis roolisamba küljes olev väljaulatuv kang. Sellise lahenduse leiab ka näiteks SEAT 1400 mudelist. Juhi jaoks ei pruukinud selline kangi asukoht küll kõige mugavam olla, aga vähemalt võimaldas see esiistmele mahutada kolm inimest.

Meie jaoks tuttavamasse asukohta jõudsid käigukangid 60ndatel, kui need tõsteti kahe esiistme vahele. SEAT 600s oli see lihtsalt pulk, millel otsas pall. Selle pulga abil võis manuaalselt nelja erineva käigu vahel valida. Selleks, et mootorit mitte liigselt pöördesse ajada, olid spidomeetril spetsiaalsed punased jooned, mis näitasid, millal on õige aeg käiku vahetada.

Palju kiiremat käiguvahetust võimaldas seitsmekümnendate läbimurre, kus autodele hakati käike juurde lisama. SEAT 124 Sport 1600 oli tol ajal tootja esimene viiekäiguline auto, mille sedaanil oli käigukang esmakordselt otseselt käigukastiga ühendatud.

Juba kümme aastat hiljem hakati rohkem rõhku panema ergonoomsusele ja mugavusele. Osades mudelites oli olemas koguni roolivõim ning uued materjalid, et käiguvahetus samuti autojuhi jaoks lihtsamaks teha.

Üheksakümnendatel hakkasid ilmuma esimesed kuuekäigulised mudelid ja populaarsust kogus kiiresti ka automaatkast. Juhid said siduripedaaliga hüvasti jätta. Lisaks levinud probleemid – näiteks väljasuretamine või mäenõlvalt kohalt minek – olid minevik.

Tänapäeva mudeleid kasutavad topeltsiduriga DSG käigukaste, mis kombineerivad automaatkasti mugavuse manuaalkasti kiirusega.