Käisin aastavahetusel Itaalias: Sitsiilia, Puglia ja õige pisut Napoli kanti. Sinna vahele jäi loomulikult sadu kilomeetreid autostrada’sid ja väiksemaid külateid, ka linnas sõitmist. Kõik väga tore, ausalt – võib-olla päris Napoli ise siiski mitte, aga muu küll.

Näiteks Autostrada del Mediterraneo, 432 kilomeetrit Amalfi rannikult Reggio Calabriasse, kus antiikmütoloogiast tuntud Messina väina ületamiseks ootab peaaegu samasugune praam nagu meie Muhu väina Piret. Enne seda aga sõidad läbi ulmeliselt ilusate vahelduvate maastike, üle orgude ja läbi mägede. Kiiruspiirang on enamasti 130 km/h ja paljud peavadki sellest kinni. Paljud ei pea üldse mitte – Itaalia!

Aeg-ajalt saab teha peatuse kuue jalaga tuldpurskavat koera kujutava sildiga tanklaketi Eni … eee … tanklates. Raske on neid kohti tavatanklaga kõrvutada, sest seal saab leti taga juua päris inimese poolt ehtsa Fiati-suuruse kiiskava espressomasinaga valmistatud maitsvat kohvi ja süüa mõne vapustava välimuse ja keerulise itaaliakeelse nimega võileiva, mille üksnes itaalia keeles suhtlev Luigi sulle vastuvaidlemist kuulamata soojaks laseb.