Uudis

Mercedes, mis oli nii vastupidav, et ühe riigi valitsus pidi selle ära tapma

Autor Rudolf Stricker (Wikipedia)

Aastaid tagasi, kui kolleeg Uku Tampere poolt langzeitautoks ristitud W124 mudelipõlvkonna Mercedes-Benz oli veel igapäevase ekspluatatsiooni eas, valitses külameeste seas arusaam, et too merss pole ikka enam see.

Veermikus olevat liiga palju pulki ja pukse ning kui need läbi lähevad, siis muret kui palju. “W123, vaat see oli kõva auto!” lisasid teadjad.

“Kauakestev” on niisiis ajas muutuv määratlus ja aeg annab arutust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ärikate auto

Vähemalt pooleldi oli meestel õigus. Aastatel 1976–1985 toodetud W123, E-klassi Mercedese eelkäija, oligi üks ülivõrretes kirjeldatava vastupidavusega neljarattaline, mille jaoks polnud miljon kilomeetrit piisava hoolduse korral mingi näitaja.

Autor Sven Storbeck (Wikipedia)

Varajastel üheksakümnendatel sõitis Eestis W123-ga nii mõnigi ettevõtlik inimene, enne kui selle järeltulija W124 ning seejärel juba tolle järeltulija, hullupööra roostetanud W210 ehk esimene kurvasilmne mersu peale tuli.

W123 jäi järjest kehvemal järjel inimeste pärusmaaks ning kuna see auto ei koolenud isegi kõige viletsama peremehe käes niisama lihtsasti ära, jõudsid armetus seisus sajakahekümnekolmed veel kaua-kaua teid ja tänavaid “kaunistada”. Mälestus niisugusest mudelist sai päris korralikult ära rikutud.

Autor Tb808 (Wikipedia). Pilt on tehtud Poolas.

Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, ehkki see haakub osaliselt õige teemaga.

“Meil on probleem”

W123 Mercedeseid hakati algusest peale laialdaselt taksodena pruukima, nagu suuremaid hõbenooli ikka. Saksamaal ja teistes rikastest riikides vahetasid uuemad mersud need ajapikku välja, ent Aafrikas liikusid asjad teisi radu pidi.

Selle kümnendi algul jõudis Maroko valitsus arusaamani, et neil on probleem. Taksodena domineerisid endiselt igivanad ja pahatihti vaevu kirjeldatavas seisukorras W123-d, mis saastasid suurte linnade õhku nii kuis jaksasid.

Teine murekoht puudutas turvalisust: kuna praktikas sõitis 35 aastat vanas viiekohalises sedaanis sageli seitse inimest ja Rabat pole just viisaka liikluskultuuri sünonüüm, siis … Mõistate isegi.

Autor Andrew E. Larsen

Taksojuhid seevastu ei kavatsenudki elus edasi liikuda. Neile W123 meeldis, sest vähenõudlikumat muula polnud nad näinud. Arvatavalt oli kasutuses üle poolesaja tuhande sellise Mercedese.

Probleemi ulatust aitab mõista järgnev, 2011. aastal Marrakechis filmitud video.

“Maksame peale!”

Algul mõeldi välja seadus, mis keelustas üle viie aasta vanuste autode impordi riiki. Nii tehti lõpp üheksakümnendatel alanud rontide sissetungile. Kuid sellest ei piisanud.

Ja nõnda lükati Marokos neli aastat tagasi 2014. aastal, W123 müügiletulekust 38 aastat hiljem, käima valitsuse algatatud “parsa-mulle-raha-sulle-kampaania”. Riik maksis taksojuhtidele 50 000 dirhamit (umbes 4400 eurot), et nood W123-st loobuksid, ja Renault, millel on Marokos oma tehas, maksis omalt poolt kuni 10 000 kohalikku raha (900 eurot) juurde, et asemele soetataks mõni uus Renault või Dacia. Vanad mersud kärutati aga ilma pikema jututa vanarauda.

Kuivõrd õnnestunuks too kampaania täpselt kujunes, ei ole Autogeeniusele kahjuks teada. Tõsiasi on aga see, et Maroko tänavapildis on anno domini 2018 taksovärvides Dacia Dokkerid ja muud sellised sõiduvahendid täiesti tavalised.

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.

Populaarsed lood mujal Geeniuses