Sisuturundus

Autoreis lõunasse: “Isejuhtiv” Volkswagen Tiguani kõige võimsam versioon ongi ideaalne reisiauto?

Volkswagen Tiguan R-Line Black Style on pereauto kohta üllatavalt kiire ja pahelise ilmega.

Üks lugu räägib hiljuti Saaremaale reisinud Narva turistidest, kes mitte ainult polnud seal kunagi käinud, aga polnud isegi kuulnud, et selline kena saar on olemas.

Mõneti mõistetav, sest lisaks kultuuri- ja keeleruumi erinevustele, on tegemist ilmselt kõige pikema distantsiga, mida Eesti pinnalt lahkumata sõita saab. Narvast Sõrve säärde on 481 kilomeetrit. Sellist rohkem kui seitse tundi kestvat reisi naljalt ikka ette ei võta.

Võrdluseks võib tuua, et kui Tallinnast sõitma hakata, siis jõuaks sama distantsiga Panevežisesse, Leetu. Ida suunas minema hakates jõuaks Sankt Peterburgi ja 100 kilomeetrit jääb veel varukski. Seega jah, Eesti polegi nii väike.

Eesti kõige lõunapoolsem punkt

Siiski, tahame või ei taha, siis Eesti keskpunkt on Tallinn ja seega võtsimegi eesmärgiks proovisõita Volkswagen Tiguaniga pealinnast võimalikult kaugele. Kui sul on võimas diiselmootor, millel 240 hobujõudu, aga samas mõistlik kütusekulu, siis roadtrip peab teoks saama, muidu on natuke nagu nädalavahetuse ja auto raiskamine.

Võimsa mootoriga Tiguan peaks pakkuma sõidurõõmu juhile ja mugavust kaasreisijatele.

Mõtteline joonlaud kaardile ning palju kaugemat kohta kui Eesti kõige lõunapoolsem punkt Naha küla lähistel, Tallinnast ei ole. Paak triiki täis, telefon Android Autoga ühendatud ja suund lõunasse!

Mis on hea autoreisi jaoks oluline? Mõnus seltskond nagunii, aga võiks eeldada, et kehva kambaga keegi üldse sellist retke ei plaanigi. Loomulikult rihib see jutt praegu auto suunas. Pikki ümberilma reise tehakse muidugi ka 100 aastat vanade autodega, aga sügisene nädalavahetus lõunas võiks olla pigem mugav kui askeetlik ja tehnilisi väljakutseid pakkuv.

Enne tuleb aga läbida üks katsumus

Ideaalne reisiauto peab pakkuma kõigile piisavalt ruumi, mugavust ja väljavaadet. Tiguani puhul on nõuded täidetud. Linnamaasturi keretüüp võimaldab mugavat istumisasendit ka tagaistmel, kusjuures ka tagumiste seljatugede kallet saab sättida. Sõit ei pea mööduma eesistuja seljatuge passides, sest nähtavus on mõnus igas suunas.

Mõnusalt sirgjooneline disain on ka autos sees.

Aga enne, kui saab nautida kurvilisi Lõuna-Eesti teid, raagus sügismaastikke ja suitsusauna, tuleb läbida katsumus nimega Tallinna-Tartu maantee. 178 kilomeetrit (v.a. neljarealine osa) pinget ja ärevust, möödasõite ja vastutulevaid madallendureid. Lõuna-Eesti kaitseb ennast hästi.

Auto sõidab ise ja see on täiesti okei

Õnneks on tänapäeva tehnoloogial selle vastu ravi – adaptiivne kiirushoidik, mis on üldse parim asi peale automaki ja õhkrehvide leiutamist. Selle põhimaantee närvilisus peitub peamiselt selles, et isegi lubatud kiirusega sõites, on sul keegi alati ees.

Räägitakse küll, et kui sõidad 100 km/h, siis jõuad vaid mõned minutid varem kohale, aga kiiremini kohalejõudmine ei ole probleemi iva.

Tehnoloogia on tänapäeval inimese, ja eriti autojuhi, parim sõber.

Asi on selles, et kellegi sabas on jube halb sõita, nähtavust pole, pinge suureneb, eriti halva ilmaga. Tuleks hoida pikivahet, aga see tähendabki pidevat gaasiga mängimist, pidurdamist, mõõtmist, eriti kui eessõitja ees sõidab keegi ja tema ees sõidab keegi jne. Hirmus stress.

Nüüd aga paned kohanduva kiirushoidiku peale ja vahet pole, kas eessõitjal on 85 või 90 km/h spidomeetril, teievaheline distants on koguaeg sama. Ja niimoodi võib küll sõita rahulikult, ilma närvitsemata kuniks tuleb Tartu või möödasõidu võimalus. Tiguanil toimib see koos reahoidmisega perfektselt.

Roolimisel hoitakse ka silm peal

Reahoidmisega? See tähendab, et roolida ka enam ei viitsi? Jällegi, aktiivseid turvameetmeid tuleb hinnata selles kategoorias, milleks nad mõeldud on.

R-Line pakett lisab maitsekalt sportliku disaini.

Reahoidja päästab sind vigadest. Tähelepanu hajub, uni tuleb peale või juhtub miski muu, reahoidja aitab esimesena, et ei peaks lugema järgmine päev pealkirja “kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas seal kokku…”.

Samas peavad need kiirushoidjad ja reaspüsijad töötama koos juhiga, ilma üksteist segamata. Volkswagen on neid tehnoloogiaid juba nii kaua arendanud, et Tallinn-Tartu maantee möödus tõepoolest ootamatult stressivabalt.

Kui palju Tartusse sõit maksis?

Jõudsime Tartusse ja hoolimata sellest, et autol on 240 hobujõudu ja iga möödasõit puhas nauding, on kütust kulunud täpselt 10 liitrit ehk 14 euro eest. Neli inimest autos, seega 3,5 eurot inimese kohta. Napilt rohkem, kui üks tavaline kohv Tallinnas.

Kuna ees ootas Lõuna-Eesti ja ilm läks ilusaks, oli vaja pealinna mustus maha pesta.

Kui muidu võiks Tartusse pikemaltki jääda, teha jalutuskäik Supilinnas, promeneerida üle Toomemäe, siis seekord on vaja edasi sõita. Kõvasti üle 100 kilomeetri veel minna. Harva juhtub, et Tartusse jõudes oled alles poolel teel.

Edasi lähevad teed muidugi juba huvitavamaks ja vaikselt, väga vaikselt kipub käsi vahetama ECO režiimi SPORT seadete vastu, aga ma tean, et ma ei saa. Ülejäänud autos olijate suhtes ei ole see aus.

Lõuna-Eesti teed, võimas mootor ja kurvilembene juht tähendab kahjuks seda, et peagi on autos rohkelt näost rohelisi inimesi, kes ei taha enam kuhugi sõita. Las see jääb hiljemaks…

Iidne tehnoloogia on jõudnud kosmosesajandisse

Kuna sõit algas reede pärastlõunal, siis muidugi möödub viimane etapp enne ööbimiskohta pimedas. Enamjaolt keskendutakse uute autode puhul mootoritele ja kaasaegsetele tehnovidinatele. Samas on üks iidne tehnoloogia, millega on astutud viimastel aastatel hiiglaslik samm – tuled.

Pildil hommikukasteselt udused, aga pimedas väga head esituled.

Üksasi on muidugi valgusjõud. Halogeen on eilne päev, ksenoontuled on kohe varsti eilne päev, sest LED on kohal. Olles igapäevaselt harjunud palju vanemate tuledega, on Volkswagen Tiguani silmad nagu kosmosetehnoloogia. Valgus on ere, näitab ka teeääri ja pime sügisõhtu ei olegi nii pime.

Ainuke, millest proovisõidu autol puudust tundsin oli Volkswageni Matrix-tehnoloogiaga tuled. See on asi, mida peab nägema, et aru saada. Laternates on tegelikult kümneid väikseid mooduleid, mis teel olevat mõõdavad ja vastavalt käituvad. Teie ees sõidab auto? Tore, LEDid sätivad end nii, et eessõitjat ei pimesta, tema auto asub hämaras ruudus, aga ümber tema auto on jätkuvalt kõik särav ja hele.

Täielik ulme

Auto andurid tabavad väga kaugelt ära vastusõitja, tuled mitte lihtsalt ei lülitu lähituledele, vaid moodustavad nõrgema vihu ainult vastutulija suunas. Teel toimub pidev valgusmäng ja vihkude liikumine. Täielik ulme ning eriti oluline meie pidevalt pimedas ja metsloomases keskkonnas.

Sõidurežiimide vahetamine käib pöördnupu keskelt, aga lisaks on veel eraldi seaded teeolude jaoks lumi, maastikusõit jt.)

Lisavarustuse nimekirjas pole sellised tuled kõige odavam linnuke, mida teha, aga tungivalt soovituslik. Asi, mida sa ei teadnud, et sul on vaja, aga kui olemas on, siis ilma enam ei oska.

Terav, paheline ja tume

Öö Lõuna-Eestis möödub sama rahulikult kui sõit sinna ning hommikukohvi juues saab keskenduda asjale, mida roolis olles kogeda ei saa – disain. Kui esimese põlvkonna Tiguan oli pigem ümarate joontega, võiks isegi öelda natuke nunnu, siis uus põlvkond on terav, sportlik ja jõuline.

Samas on jäädud joonlauaga stiilselt mõõdukaks, joon ja volt seal, kus teda on vaja või sobib. Jõuline ja isegi paheliselt sportlik ilme tuleb proovisõidu autol kahest lisavarustuse paketist – R-Line, mis lisab vajalikud keredetailid ja Black Style, mis kallutab auto pigem pimeduse jõudude, kui valguse saadiku valda. Mustad veljed, tumedad aktsendid, veidike vähem kroomi.

Disainis ei ole liiale mindud, aga midagi pehmet siin ka ei ole.

Kirss tordil on hommikukaste, mis muudab auto tooni mõnusalt matiks. Jood kohvi, naudid terrassil tõenäoliselt selle aasta viimast päikest ja lihtsalt lased disainil silma rõõmustada. Nojah, metsajärv ja sügiseselt surev loodus on ka muidugi hunnitu.

Maailma parimad teed sportmaasturile

Kuna reisiseltskonna poolt on kosta ainult magamise hääli, tuleb olukorda ära kasutada. Sõiduketsid jalga, hommikuselt rõõmsam ja tempokam muusika peale, SPORT režiim sisse ja poodi kohvikoore järele. Väga pika ringiga.

Lõuna-Eesti kruusateed kell varahommikul on sõidusõbrale tõeline hommikujooga. Järsk tõus ning sellele kohe järgnev kurv ja laskumine on uskumatult mõnusad isegi 50 km/h, kiiremini polegi vaja. Kurvile järgneb kurv, tõusule tõus, DSG kast saab kõvasti vatti, aga vahetab täpselt siis kui vaja.

Taustal on näha väike vihje sellele, kuidas auto hommikuvõimeline välja nägema hakkab.

Mootor suudab tänu võimsale diislile pakkuda njuutonmeetreid õiges koguses ja hetkel. Koguaeg on jõud taga, aga samas pole hirmu, et nüüd sai äkki liiga palju või liiga äkiliselt. Lahtise kruusaosa tabamisel on tunda nelikveo sekkumist, aga tegelikult on kiirused piisavalt väikesed, nii et juhiabidel väga palju tööd ei olegi.

Miks peab pereauto nii võimas olema?

Sellel hetkel saab hästi aru, miks üks praktiline pereauto võiks või peaks omama 240 hobujõudu. See võimaldab lisaks turvalistele möödasõitudele omada ideaalis peres ainult ühte autot. Aeg-ajalt sõidurõõmu ihkav lapsevanem saab vajadusel oma doosi kätte ning selle punase väikese sportauto ostmine lükkub jälle natuke edasi.

Pagasiruum mahutas nelja inimese varustuse ilusti ära, täieskomplektid voodiriideid kaasa arvatud.

Lõpuks on aeg kujuteldav lipp lüüa reisi sihtpunkti. Eesti lõunapoolseimasse kohta, kuhu saamiseks peab natuke ka jalgsi käima. Peale hommikust sõidulusti on metsamatk täitsa asjakohane.

Edasi viib sõit läbi sugulaste ja sõprade kodusid tagasi põhjasuunas. Üks seiklus Google Maps kaardisoovitustega laseb nautida ka kogu maasturiosa ning saab rõõmustada, et autoks on just suure põhjakõrgusega Tiguan.

Kui see poleks maastur, peaks ringi pöörama

Kaardil täiesti tavalise kruusatee asemel jõuame sisuliselt põllumajanduslikule tugiteele, kus suured lombid ulatuvad esistangeni ning kohati on tegu päris korraliku mülkaga. Otseselt kinnijäämisohtu pole, aga tavaautoga oleks pidanud kindlasti ringi pöörama ja uue tee otsima. Jällegi tõestas end linnamaasturi multifunktsionaalsus.

Linnamaastur ei pea olema väga kõrge, vaid piisavalt, et ületada igapäevaseid takistusi.

Natuke rohkem kui 600 kilomeetrit peale reisi algust oleme tagasi Tallinnas. Kõik, mis plaanis, sai tehtud ja enamgi veel. Autoreis, mille võiks vabalt igaüks nädalavahetusel ette võtta. Raske võib olla uskuda, aga Lõuna-Eestis on päriselt ilus ja kui on hea seltskond ning sobiv sõiduvahend, siis tee pole üldse nii pikk. Mõelge Narva inimestele, kes tahaks Saaremaale minna…

Ahjaa, kütusekulu? 6,8 liitrit 100 kilomeetri kohta, mis sisaldab ka korralikku “hommikuvõimlemist” kurviteedel. Sportauto kohta pole ju paha tulemus?

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.