Suur osa juhte, eriti linnas, sõidavad ilmselt vähem kui 10 000 kilomeetrit aastas. Eesti kiiruisutaja Saskia Alusalu läbib sellise distantsi ainuüksi rattaga. Kujutage ette, see teeb keskmiselt 27 kilomeetrit päevas. Tallinna kesklinnast Keilasse, iga jumala päev.

See pole veel kõik. Lisanduvad jõu ja hüppetreeningud, rulluisutrennid ja jääl sõidetud kilomeetrid, mida ta ei ole mõõtnud. Kusjuures, vestluse lõpuks ei tulegi välja, kui palju nendest rattakilomeetritest on trenniks vajalik ja kui palju puhtast sõidurõõmust.

Isiklik auto tähendab vabadust

Kas Saskial autosõiduks üldse aega jääb? Ikka, viimased 10 kuud on ta sõitnud lumivalge uue Kia Optimaga ning koos ühe Euroopa reisiga, tuleb autoga läbisõiduks napilt alla 20 000 kilomeetri. Maanteel liiklemise kogemust on tal seega kõvasti ning kahest väga erinevast vaatepunktist. Aga sellest natuke hiljem.

Kia on Saskia esimene päris isiklik auto, mida ei pea kellegagi jagama. Tema auto, tema reeglid. Neid ei ole õnneks väga palju. Jäätisega lubab autosse, raadiojaamu võid ka vahetada. Roolis on ta hea meelega siiski ise, kui just pole vaja sõiduaega kasutada kirjadele vastamiseks või puhkamiseks.

Saskia sõnul peab ta ennast hoolsaks autoomanikuks. Kindlasti nii ei ole kunagi, et teed ukse lahti ja kohvitopsid kukuvad välja, aga väga pedantne ta ka ei ole. Eriti kui ta võrdleb end oma isaga, kelle auto on peaaegu alati väga puhas ja korras ning kus kehtivad ranged reeglid. Auto on pigem töövahend kuhu ratas, uisud ja muu varustus peab sisse mahtuma.

On asju, millest ta enam ei oleks nõus loobuma

Unistuste autot Saskial ei ole, sest prioriteedid on hetkel teised. Sedasorti “aknaostlemist” teeb ta pigem uisu- või jalgrattamaailmas. Nüüd, olles pea aasta sõitnud kaasaegse ja mugava autoga, on muidugi asju, ilma milleta ta enam ei oleks nõus autot omama.

Kõige olulisem on suurus. Universaalkerega Kia Optimas saab tagumiste istmete seljatoed alla lasta ja siis vabalt jalgratta sisse panna. Seda ei pea tükkideks võtma, ega mingit pakkimisteadust tegema. Kaks liigutust ja tehtud, varu on nii palju, et interjööri kriimustamise pärast ei pea ka muretsema.

Jube kiiresti harjub ära ka kõikide juhiabidega. Algul mõtles Saskia küll, et mis nende kõigiga tegema peaks, aga nagu enamikel juhtub, siis ilma enam ei tahaks. Iselülituvad kaugtuled on ju geniaalne lahendus, samamoodi ka reahoidmise ja eesoleva auto järel sõitmise süsteem.

Kui kõige selle juures auto näeb veel hea välja ja sellel on suur panoraamkatus, siis ta ei oska välja tuua ühtegi põhjust, miks ta peaks praegu autot vahetama.

Auto- ja rattasõidul on üks sisuline vahe

Sõitmisest ja liiklusest rääkides lähevad niigi elavaloomulisel Saskial silmad veelgi rohkem särama. Autoroolis meeldib ka talle aeg-ajalt mõistlikuse piires ristmikult esimesena minema saada. Tunnistage, meile kõigile meeldib, sest väike võistlusmoment paneb adrenaliini käima, isegi kui see kestab vaid mõned sekundid. Ja nii on ju ka hea reaktsioonikiirust treenida.

Kuigi autoroolis hindab ta siiski enim kaassõitjate mõistlikust ja üksteisega arvestamist. Tallinn-Tartu maantee ei ole võidusõidurada.

Kui üritaks võrrelda ratta- ja autosõitu, siis toob Saskia kiiresti nende kahe peamise erinevuse tema jaoks. Hea autoga sõitmine on kahtlemata mõnus, mida ta nüüd Kiaga sõites aina rohkem on osanud hindama hakata. Siiski on tegu vahendiga, et jõuda turvaliselt sihtpunkti.

Rattaga sõites on aga just teekond see põhiline ja sihtpunkt tihti teisejärguline. Kui Euroopa pikimad tõusud ja mõned muud väljakutsed kõrvale jätta – need tuleb ka ikka ära teha. Aga igaljuhul näed ja tunnetad ümbritsevat vahetumalt, naudid loodust ning värsket õhku. Meeletu vabaduse tunne ja ideaalne teraapiline tegevus.

On juhte, kes meelega mööduvad võimalikult lähedalt

Kuna Saskia sõidab palju nii ratta, uiskude kui autoga, siis oli oluline rääkida ka ratturite turvalisusest maanteel. Enda sõnul ta maanteel sõites pidevat hirmu ei tunne, aga püüab olla maksimaalselt ettevaatlik ja mõistlik. Iga päev lihtsalt muretseda sellepärast ei saa. Trenn tuleb ju ära teha.

Autojuhtidest, kes ratturist ilmselgelt meelega mööduvad liiga lähedalt või sõidavad ette ja pritsivad klaasipesu vedelikku, on tal pigem natuke kahju ka. Kui peaks juhtuma seetõttu õnnetus, siis selle teadmisega peab autojuht edasi elama, et ta sõitis kellegi surnuks, kuna lihtsalt närvi ajas.

“Mõelge, kui palju reaalselt te oma aega kaotate, kui peate jala korra gaasipedaalilt maha võtma või pidurit vajutama. Kas asi on ikka seda ärritumist väärt?” küsib Saskia.

Kergliiklusteel trenni tegemine oleks ohtlikum

Saskia sõnul ei ole kahjuks väga mujal, kui maanteel, võimalik trenni teha. Samuti keegi ei tahaks täiskiirusel sportlast kergliiklusteele, sest tagajärjed oleks rängad. Näiteks, kui mõni laps ette jääks.

Samas ei ole sportlasi teedel ka nii palju, et see päriselt kedagi segaks. Kui autojuhile meeldib telekast võistlussporti vaadata, siis peab arvestama, et kuidagi on vaja sportlastel ka valmistuda. Mööduge lihtsalt turvaliselt ja paraja varuga ja kõik jõuavad ilusti koju.

Kandke erksaid toone!

Autojuht Saskia paneb jalgratturitele omakorda südamele, et kantaks võimalikult erksaid riideid. Hall kostüüm, halli ilmaga ja hallil asfaldil ei ole turvaline kombinatsioon. Samuti kasutage autojuhte abistavaid märguanded, näiteks kuhu plaanite pöörama hakata.

Meie intervjuult tõttab Saskia otse lennukile, rattale on juba check-in ära tehtud ning ees ootab Malaga Hispaanias. Kui uurin, kas trenn või puhkus, siis Saskia naerab ja selgitab, et tegelikult pigem puhkus, aga ta ei suudaks nagunii ilma mingi liikumiseta olla, seega ratas tuleb igal juhul kaasa.