Kolmas reisikiri Kefalonialt: kohtume müütilise Mehaanikuga ja vaatame, kuhu kitsed surema lähevad
Tuunitud mootoriga hipibuss, kinnine erakollektsioon Mercedeseid ja kümned kohalikud klassikud.
Esimese reisikirja kangelane The Thing koos selle reisi ühe staariga. Aga neid oli seekord palju rohkem. Fotod: Tarmo Tähepõld
Kreeka on müütide maa: Odüsseus, Herakles, Medusa, Trooja Helena ja kõik need teised vaprad ja ilusad on kohustuslikud isegi Eesti õppekavades. See aga ei tähenda, et neid juurde ei saaks tekkida. Järjekordne reis Kefalonia saarele viiski meid kokku Lixouri Mehaanikuga.
Juhtlõiguga seoses tekkis küsimus, et kas keegi kuskil puulast, tohtlast, Pekot ja Vanemuist ka kohustuslikus korras õppima peavad? See selleks, kolm suve tagasi rentisin suvepuhkuse ajal oma Kreeka päritolu sõbralt kaheks nädalaks vana Typ 181 Volkswageni ja tundsin end Kefalonia saare superstaarina. „Jurassic Parki“ kujundusega auto tõttu mäletatakse meid kohalikes poodides ja restoranides siiani.
Aga nagu selgub, oli see kõik alles algus. Järgmise suve reis viis mind juba kohalike klassikaliste autode lustisõidule ning lisandus mitu uut sõpra. Tänu sellele avanesid sel aastal täiesti uued uksed ja etteruttavalt võib öelda, et ilmselt oleks ainest ka neljanda loo tarbeks.
Kolm aastat suvepuhkuseid ja ikka veel jätkub teemasid.
Kaks olulist tüüpi
Miks on ühel Hiiumaast väiksemal saarel tekkinud selline autofanaatikute kogukond? Selleks oli vaja kahte väga olulist inimest: Juhti ja Mehaanikut. Kasutan teadlikult suurt algustähte, sest tegemist on niivõrd oluliste rollidega. Juht viitsib, tahab ja oskab enda ümber sarnase mõttemaailmaga inimesi koguda.
Kefalonial on selleks Charis, kes juhib kohalikku klassikaliste autode, eriti aga õhkjahutusega Volkswagenite kogukonda ja teeb seda nii, nagu see oleks tal põhikoht ja sissetulekuallikas. Harva kohtab sellist õhinapõhist rööprähklemist: üks mees tegeleb hobiga nii, et pilpaid lendab. Ülejäänud aja peab ta Argostoli kesklinnas väikest arvutipoodi.
Foto: Charis Amourgis
Aga Juhist üksi ei piisa, sest vanade autode elus- ja käigushoidmiseks on vaja Mehaanikut, kes on sõiduvahendite „taimetark“, küla nõid ja šamaan, kelle juures käiakse ravi ja nõu küsimas. Olin nüüdseks saavutanud kohalike usalduse ning reisi lõppakordina viidigi mind Mehaaniku juurde.
Mootor, mille ehitas John Maher
Enne külaskäiku maailma servale Mehaaniku juurde kohtusin oma odüsseial aga veel mitme põneva tegelasega. Saarele saabumise teisel õhtul oli mind juba kutsutud väiksele Volkswagenite õhtukruiisile. Kokku tuli kena seltskond Põrnikaid ja teisi sama jõuallikaga autosid. Nende seas ka väga tüüne kollane „hipibuss“, roolis pikkade blondide juustega mees, kes ilmselgelt ei olnud kohalikku päritolu.
Lubage tutvustada: Chris, Carol ja nende poeg. Olemuse ja aktsendi järgi oleksin esimese hooga pakkunud, et Chris on Austraaliast pärit surfar. Tegelikult oli ta pärit Inglismaalt, kus töötas politseinikuna, aga perekondlikel põhjustel otsustasid nad 2018. aastal palju parema kliimaga Kefaloniale kolida ja muidugi road-trip’ides läbi Euroopa. Teguviis, mida saab ainult mõista ja heaks kiita.
Kuna bussi mootor oli otsuse langetamise hetkeks juba ligi viis aastat olnud „ehitamises“, ei möödunud sõit Inglismaalt Kreekasse muidugi muretult. Teele asuti uue, aga testimata jõuallikaga ja muudki ettevalmistused jäid viimasele hetkele. Seega tee ääres seismist ning puksiiri ootamist tuli ette rohkem kui üks kord.
Aga buss ei olnud viis aastat niisama remondis, vaid läbis väga põhjalikku mootorituuningut kuulsa John Maheri juures, kuulsa mitmes mõttes. Esiteks on Maher Racing üks tuntumaid Põrnikatele võistlusmootoreid ehitav firma. Teiseks on John Maher tuntud ka kui ansambli Buzzcocks trummar. Tippige see nimi Youtube’i otsingusse ja kuulake lugu „Ever Fallen in Love“.
Põhjuseks, mis ümberehitus venis viie aasta pikkuseks, polnud mitte niivõrd põhjalik töö kui kunstnikuhingega Maher. Algul vaevasid Maherit vaimsed probleemid, seejärel tuli Buzzcocks uuesti kokku ja ta läks tuurile. Mootor sai siiski lõpuks valmis ning vastuseks küsimusele selle jõudluse kohta muigas Chris, et oleneb, kas küsijaks on politsei või keegi teine. Ametlikult 1,6-liitrise jõuallika tegelik töömaht on üle 2 liitri.
Sellistel bussidel on Maheri kodulehe andmetel hobujõude 150 lähedal ning sealt võib lugeda näiteks ühest 1953. aasta Põrnikast, mille 1,2-liitrisest mootorist ehitas JMR 2,2-liitrise ning mis sai 30 hobujõu asemel lausa 180 hobujõudu. Teise kliendi Põrnikal on hobujõude ka üle 200.
See selgitab, miks õnnestus Chrisi bussil meie kruiisi käigus nii mõneski järsus serpentiinis ratas kohapeal ringi käima lasta. See pole Typ 2 bussidel sugugi tavaline. Bussi väliskujundus on suures osas Chrisi enda tehtud ning hiljuti valmis ka eriti ilus puidust katuseraam.
Serbia kunstnikud ja klassikalised autod
Kohalikku gängi kohtasin veel mitu korda. Ühe suursündmusena kogunes üle 20 auto Argostoli kesklinnas. Miks? Sest seal mõnda aega laagris olnud Serbia kunstnikud avasid oma näituse ja mis oleks sellega paremini kokku sobinud kui vanad autod?
Teine kord kohtasin seltskonda juhuslikult kuulsas Myrtose rannas, kuhu nad olid seitsme autoga suvitama tulnud. Meenutas natuke sellist nunnut „Kiirete ja vihaste“ moodi seltskonda, kes igal võimalikul hetkel kokku saavad ja ringi sõidavad. Seda kõike väsimatu Juhi eestvedamisel.
Aga mitte ainult, sest järgmise külaskäigu organiseerisid mulle hoopis ammune sõber Photios ja eelmisel aastal kohatud autokollektsionäär ja puhvetipidaja Giorgios. Nimelt pidas üks nende sõber oma maja alumisel korrusel väikest koduloomuuseumi.
Salajane koduloomuuseum koos Mersudega
Lubage tutvustada – Nikos. Rohkelt ajaloolisi esemeid, mööblit ja mälestusesemeid näitasid, kuidas elati Kefalonial enne ja pärast teist maailmasõda. Kõige selle vahele mahtus ka imeline valik vanu Mercedeseid. Nikose Mercedeste-lembus pärines loomulikult noorpõlvest. Neid autosid ümbritses teatud aura: kui sa juba mersuga sõitsid, olid ilmselt elus kuhugi jõudnud. Rääkimata kõrgest tehnoloogilisest tasemest juba 1950-ndatel.
Kui Nikosel elus hästi minema hakkas, soetas ta ühe, siis teise, siis kolmanda mersu, ja nii ta läks. Eriti koomiline oli tema kollektsioonis näha ilusti taastatud Unimogi, mis mahtus majaalusesse garaaži väga napilt. Sama tooni on ka Belgia armee päritolu ning just hiljuti põhjalikuma taastamise läbi teinud G-klass.
Nikosele imponeeris margiga kaasnev Saksa korralikkus ja täpsus. Näitena tõi ta pildil oleva punase Mercedes-Benz 180. Kuna selle päritolu kohta puudus täpne info, uuris ta seda tehasest. Mõni aeg hiljem saabus talle koopia originaalsest müügilepingust aastast 1953, kus kirjas auto andmed ja isegi lisavarustus, mille ostja valinud oli. Sinna hulka kuulusid näiteks lisatuled, istmete seadistamise võimalus, spetsiaalne värvitoon ning ketaspidurid. Samas, kui vaadata Nikose maja väljast, ei saa arugi, millised aarded selle keldris peituvad.
„Lõpubossiks“ jäi Mehaanik
Päev enne mu saarelt lahkumist oli plaan külastada Mariost ehk selle loo kontekstis Mehaanikut. Mees, kelle juures kõik klubi liikmed oma autosid kõpitsemas käisid, pidi Photiose sõnul parajasti „helikopterist pärit Porsche mootorit oma Typ 2 kastiauto külge ühendama“. Ah, mis asja? Sellist meest tahaks küll näha, kes kogu saare autosid elus hoiab ja helikopteri mootorit autosse paneb.
Peale selle pidi tema pere omama ka Argostoli ja Lixouri vahel sõitvaid praame, mille Marios oli samuti põhimõtteliselt keevitusmasina ja oma oskustega sobilikuks ehitanud. Vaimusilmas kujutasin ette Kalevipoja mõõtu vägilast, kes mõõku atradeks taob ja vabal ajal sortse nüpeldab.
Ja siis seisis keset hoovi lühemat kasvu, ilmselt minust palju noorem mees, kes hüpitas oma mõne kuu vanust esmasündinut. Tagasihoidlik, tasane ja kahjuks inglise keelt väga mitte kõnelev Marios aega ei raisanud ja kutsus meid kohe garaaži. Seal oli aluse peal tuliuue välimusega mootor, mis tõepoolest oli pärit tema sugulase iseehitatud helikopterist. Viimane otsustas teha upgrade’i ja minna üle uuemale Subaru boksermootorile.
Seega jäi Porsche 914 mootor üle ja Marios otsustas selle oma uues projektis ära kasutada. Täielikult lahti võetud ja kokku pandud jõuallikas hakkab edasi viima pildil olevat oranži Typ 2 kastiautot. Esialgu on plaanis teha ära keretööd ja vahetada mootor ning seejärel hakata mõtlema, kui hulluks selle projektiga minna.
Tema mehaanikustaatusest rääkides tuli välja, et enne kui Juht ta kogemata leidis ja Kefalonia õhkjahutusega autode fänniklubi loodi, ei teadnud ta saare teistest Volkswageni-hulludest midagi.
Hariduselt on Marios muuseas ka päriselt mehaanik ning töötanud isegi Nissanis. Aga Kefalonia tõmbab oma inimesi tagasi ja eks tõmbas tedagi.
Monstrumiga maastikule
Seejärel räägiti palju ja kiiresti Kreeka keeles ja sain kavalatest näoilmetest aru, et me ei tulnud siia ainult läikivat mootorit vaatama ja Volkswagenitest rääkima. Marios läks aianurgas seisva maasturilaadse auto juurde, pani selle käima ning viipas mind peale, Photios järgnes oma The Thingi hüüdnime kandva Typ 181-ga.
Paremal Marious ja vasakul Photios, kes mind saare autoinimestega kokku on viinud.
Lihtsamate käeviibete ja sõidule eelnenud tõlke abil sain aru, et tegemist on Suzuki Jimny tehnikal baseeruva rajumaasturiga, mille ta ehitas esimese lock-down’i ajal, sest lihtsalt nii igav oli. Mul oli ka karantiini ajal igav. Ma vaatasin Netflixi …
Kui jõudsime külast välja, parkis Photios The Thingi ära ning selle reisijad kolisid meie monstrumi kasti. Sõit jätkus kivisel nõmmel, mis tundus lõputu kõrbena. Miks ja kuhu, sellel infol seisis keelebarjäär kindla müürina ees. Samas, ilm oli ilus, vaated hunnitud ja maapinda kattev lillade õitega taimestik lõhnas arvatavasti hästi. Kindlalt ma seda väita ei saa, sest väljalasketorustiku ava asus minu istme all.
Pärast mõnekümne minuti pikkust loksumist jäime seisma ning selgus, et olime jõudnud sinna, kuhu „kitsed lähevad surema“. Okei, tundus lahe, kes siis seda ei tahaks näha?! Tegemist oli kaljudesse uuristatud vana kloostri varemetega, mille ühte suurde ruumi pididki kitsed surema minema. Legendil oli all visuaalselt tuvastatav tõepõhi.
Jahedas ja suures koopas oli põrand tõesti kaetud loomaluudega ning üks sarviline oli seina ääres ka üsna hiljaaegu sõrad püsti visanud. Kõhe koht, kui keegi minu arvamust küsib, ja oh, oleks mul nüüd need heitgaasid ninas. Pragmaatilisemad inimesed selgitasid seda nähtust sellega, et kui kits tunneb end haigena, siis ta tahab ju varju ja jahedust. Seega otsib koopa ning viskab sinna pikali. Kõik ei tarvitse lihtsalt enam tõusta…
Jätkasime ringsõitu, vaatasime ilusat majakat, ületasime maastikke ja tegime seda kõike võrdlemisi kuumarabanduse piiril, sest vett ja sööki ei taibanud keegi „väiksele testsõidule“ kaasa võtta. Vahetult enne tagasijõudmist aga sain kogeda, kui vägeva auto Marios tegelikult valmis oli ehitanud.
Kastist käsutati reisijad maha, mul kontrolliti turvavööd üle ja … ühesõnaga, üks auto ei peaks terve mõistusega võttes olema suuteline selliseid tõuse võtma. Minu aju hindas nende kaldeks umbes 90 kraadi ja põhimõtteliselt olin iga hetk valmis, et nüüd tuleb salto, kukume ümber ja siis on kõigil tusatuju ja päev rikutud.
Karmimate maastikukatsete ajal oli roolis Marios ise, mina oleks ilmselt ikkagi kummuli selle monstrumi ajanud.
Kõige hämmastavam oli asja juures see, et autol oli natuke järele aidatud Suzuki Jimny 1,3-liitrine mootor, mitte mõne ameeriklase V-8. Aga ellu me jäime ja koju jõudsime. Marios väljus oma ülirahulikul moel ja sõbraliku naeratusega autost, puhus täis pisikese kummivanni ja asus oma last vannitama. Mees, kes keevitas kokku praami ja ehitas igavusest valmis selle maastikumonstrumi. Legend Mehaanikust vastas tõele.
Mis saab edasi?
Mis saab järgmisel aastal? Karta on, et tuleb minna tagasi, sest mul on ikka veel nägemata Lefterise kollektsioon, kuhu peaks kuuluma muuhulgas võib olla Kefalonia kõige esimene auto üldse, milleks on Ford Model A, ja ka paar takso-Volgat. Samuti on mulle lubatud sõiduproovi originaalse Mini Cooperi ja Volkswagen Beach Buggyga.
Sellel saarel elaks justkui moodsa aja sireenid, kes laulu asemel minusuguseid ja kümneid teisi mootorihelidega kohale meelitavad. Jah, kümneid, ilmselt meelitaks ka sadu, kui see pagana viirus ei segaks. Nimelt korraldab Juht iga aasta augustis Volkswagenite kogunemist Ionian VolksFest Kefalonia. Soovitan kõigil Põrnika-sõpradel see seiklus ette võtta ja minna. Jälgige seda lehte. Parim. Sihtpunkt. Eales.
