Mul igatahes läks nii, et bemm jäi hoovi seisma ja tööle-koju-poodi sõidutas Lexus. Puhtalt selle pärast, et nii palju mugavam on ning kütusehindu vaadates on tore, kui auto saab vähemaga hakkama.

“Kakuga” olid mul suured plaanid, V8 ja kõik kaasnev

Plaanid olid bemmiga esialgu küll suured, tahtsin kerelaiendeid ja V8 mootorit. Käisin oma visiooniga erinevate inimeste juures ja lõpuks oli enam-vähem selge, kuidas kogu see protsess välja peaks nägema.

Ja siis üks päev ma enam ei tahtnud. Miks? Isegi mitte selle pärast, et see on jube kallis ettevõtmine. Autod ongi kallis hobi ja täpselt samamoodi nagu tudengitel on alati raha paaki panna, et neljapäevakule minna, on igal autoentusiastil autofondi kõrvalt alati vajadusel koomale tõmmatav toidufond ja muu selline.

Pigem ei tahtnud, sest ma ei olnud kindel, miks ma seda täpsemalt teen. Äge oleks kindlasti olnud, selles ma ei kahtlegi. Aga mis see väljund mu enda jaoks oleks olnud? Ehitada silmapaistev ja äge hobikas, mida kogunemistele ja näitustele kohale vedada?

See oleks täiesti aus argument, kui mul ei oleks garaažis veel ühte BMW-d 1980ndatest, mis on põhimõtteliselt otsast lõpuni valmis ehitatud projekt.

Rääkimata sellest, et mu roosa madaldatud hübriid-Lexus (igapäevaauto) käib nüüd ka näitustel…

Maha müüa ka ei taha, sest sellel on teistsugune väärtus

Igatahes tekkis mul kuklasse mingi mõistlikkusele rõhuv hääl, mis ütles, et kahte igapäevaselt mitte sõidetavat hobiautot, mis lisaks sellele talve ei taha näha ja millel puudub igasugune muu praktiline väärtus, nagu diivanite ja külmkappide transportimine või midagi sarnast, ei ole mõtet.

Kui nii võtta, siis mõistlik oleks olnud kuldne maha müüa. Seda ma aga teha ei raatsinud – esiteks on selle auto sentimentaalne ja rahaline väärtus minu jaoks rohkem väärt kui kolmese kupeebemmi hind täna turul ning pealegi ma lihtsalt üldse ei raatsi, sest ta on tegelikult superäge auto.

Niisiis sain ma kokku kusagil mõistlikkuse skaala keskel. Tänu Autogeeniusele olen saanud mõned rajakogemused, näiteks Supraga Audrus ja M2-ga Bikerniekil . Lisaks sellele käisime sõpradega Mannergute Mõõduvõtul. Ja ehkki ma rajasõidust liiga palju ei tea, tundus see täpselt see, mida mulle meeldiks rohkem praktiseerida.

Saabus valgustus!

Siis saingi aru, et mul on selleks üsna ideaalne auto – neljanda generatsiooni kolmanda seeria bemm, mille tehniliselt korras hoidmine ja putitamine on piisavalt taskukohane, et seda hobikorras teha ning mille sõiduomadused on juba eos piisavalt asjalikud, et temast võiks rajal asja saada.

Et täna on kuldne E46 tavaline ossikas bemm, mis istub maadligi odavatel coiloveritel ning mille velgedel on vaevumärgatavad püksirihma meenutavad madalad (ja odavad) rehvid, on arenemisruumi meeletult.

Lisaks sellele tuleb tõdeda, et tehnilise korra hoidmine polnud varem minu jaoks absoluutselt prioriteet – peaasi, et bemm sõitis ja pilke püüdis. Kalla ja talla, kuni saad, küll siis muretseb, kui enam ei saa. Esialgu oli vaja kuldne sõitma saada ning käia ära E46 kogunemisel.

See sobis hästi bemmi “taastulemise” alguspunktiks. Selleks, et “Kaku” sõitma saada, sai esialgu ära vahetatud küünlad ning murekohad sillas – stabikavardad ning mõned puksid. Selle käigus selgus, et puuduliku sillareguleerimise tõttu olid rehvidest traadid väljas ja nendega poleks ilmselt rajale jõudnudki.

Keretöid tuli ka teha, aga muul põhjusel

Et aga esimesed rajasõidud on plaanis teha sellises seisus, nagu ta kogu aeg olnud on, sai asenduseks esialgu soetatud samas mõõdus, madala profiiliga odavad rehvid – eks ole näha, palju need rajatingimustes üldse sõita kannatavad.

Olgugi et esteetiline välimus rajaaegasid ei mõjuta, ei saanud ju ometi E46 kogunemisele minna kannatada saanud tiibadega, seega kiiruga otsisin kohta, kes nädala jooksul suudaks bemmile veidi värskema välimuse anda.

Pärast pikka otsimist tulid mulle õnneks vastu Dream-mix poisid, kes tegid kiire ja korraliku töö. Peale pukside-rehvide vahetust käis auto ka sillastendis Mart Pere juures, kes teadupoolest on väga põhjalik ja lohakil sillaga tema juures stendi tehtud ei saagi.

Kõik läks sujuvalt, seega võib silla putitamisega rahul olla. Ma ei mäletagi, millal see auto maanteel viimati nii stabiilselt sõitis!

Alustame uue Youtube seeriaga

Niisiis on esimene etapp tehtud – bemm on taas sõiduvalmis ning ootab nüüd esimest rajasõitu ning seejärel juba edasisi arenguid. Juhul kui keegi tahab teada, mismoodi 2-liitrisest automaatkastiga E46-st rajale (aina rohkem) sobiv auto saab, siis saab saagale kaasa elada Autogeeniusel ning minu Youtube’i ja Instagrami kanalitel silma peal hoides.

Esimene video on valmis ja annab ülevaate kõigest sellest, mis sai enne E46 kogunemist ära tehtud ning mis on plaanis edasi.