Mis kasu on tõukerattast, kui seda tõugata on väga raske juhul, kui elekter lõpetab töö? Ja ta lõpetab, pigem varem kui hiljem. Saime Euronicsist neli erinevat klassi elektritõuksi, mille test osutus palju seikluslikumaks kui me eales oskasime arvata.

Inokim Light 2 Super

Inokimi ratas oli testi kõige-kõigem. Luksusklassi ratas, mida automaailmas võrdleks 7nda seeria BMW või Audi A8ga. Mugav, suur ja hea sõita. Ja kallis.

Suurusel on mitmed head küljed. Seisulaud on korralik ja ka suurem jalanumbriga meesterahvas saab vabalt seal seista. Või miks mitte õblukesem ema koos väiksema lapsega. Ma panin poodi minnes sinna peale näiteks toidukorvi.

Kummalisel kombel on selle ratta lubatud kandevõime kõigest 100 kilo. Miks, seda on raske öelda. Võimsust ju on ja raam ning kogu ratta konstruktsioon jätab väga tummise mulje.

Inokimil oli testi ainukese rattana küljes turvalahendus, mis tagab selle, et gaasihooba kohapeal seistes kogemata puudutades ei hüppa ratas sul käest minema. Elektrimootori rakendumiseks peab ratas natuke liikuma ehk siis esimese tõuke peab füüsiliselt tegema.

Kui juba hoog sees, siis liigub oma hinnale vääriliselt. Suured õhukummiga rattad ja amordid tagavad mugava sõidu. Ratas ei ole närviline vaid kiirendab rahulikult ja kindlalt. Selleks, et maksimumkiirus 35 km/h kätte saada, on vaja päris pikalt hoogu võtta. Samas, normaalse sõidukiiruseni läheb ta mõnusa sujuvusega.

Plaanitust lühemaks jäänud testisõidu käigus ilmnes mitu asja. Kuna akupakk on seisulaua all, siis on põhi võrdlemisi madal. See tähendab, et järsema nurgaga kõnnitee peale ja mahasõidud ja muidu takistused hakkasid põhja kraapima ning mõnel juhul tekitasid ka ohtliku olukorra, kuna ratas jääb sisuliselt põhja peale kinni. Kui see juhtub kiirema hoo pealt, on käntsu käimine garanteeritud.

Samuti ei saanud me teada, mis on ratta tegelik sõiduulatus. Hakkasin täis akuga (6 pulka) kesklinnast Vabaõhumuuseumi poole minema. Pelgulinn-Stroomi rand-kergliiklustee Rocca al Mareni.

Kesklinnas oli muidugi kiirendamist ja pidurdamist palju, aga hiljem oli jällegi väga ühtlane sõit ja tasane profiil. 9 kilomeetrit hiljem näitas akut vaid 1 pulk. Kas ma oleks kohe varsti teele jäänud? Ei tea, sest enne seda purunes ratta tagarehv. Nukralt sõitsin kokkuklapitud rattaga trollis linna tagasi.

Kuna rehvi lappimine ei aidanud ja uut ei jõudnud otsida, jäi test pooleli.

Üks väga oluline puudus rattal oli see, et kui elektrimootor on välja lülitatud, siis on mingil põhjusel on tagarattal nii suur takistus, et tõugates liikumine on korralik trenn. Võiks ju eeldada, et ta sel ajal laeb akut, aga kahjuks mitte.

Igapäeva liikurina väga mõistlik juhul, kui tõesti õnnestub täita mingi aega- ja loodustsäästev lüli. Näiteks tulete rongiga Keilast Tallinnasse ja siis ajate päeval omi asju kesklinna piires Inokimiga.

Seda muidugi eeldusel, et aku maht ei ole lubatud 35 asemel mitte 9 kilomeetrit vaid vähemalt 25. Lõpuks teenib end ilmselt tasa. Lihtsalt lõbusõidu masinaks 1100-eurost tõuksi osta oleks veidike tobe.

Näitajad: võimsus 350W, kiirus 35 km/h, kandevõime kuni 100 kg, sõiduulatus 35 km, hind €1099.
Plussid: tugev, kiire, suur ja mugav ratas, sisuliselt nagu luksusaut, mehhaanilised pidurid.
Miinused: niisama sõitmiseks kallis, madal põhi, raske kaasas kanda, aku näitas nõrka tulemust

Gpad 8KS

See on piisvalt suur, piisavalt võimas ja piisavalt kiire e-tõukeratas, vähemalt näitajate järgi nii tundus. Näitajate uurimine on oluline, kui tahta sellise sõidukiga igapäevaselt linnas liigelda. Esimeste sõitude puhul võib lihtsalt elektrimootori tõmbest vaimustuda, aga edasi igapäevaseid sõite tehes muutub oluliseks see, et ratas normaalselt kiirendaks ja nobedalt edasi viiks. Vähemalt nii ma arvasin.

Suurt Gpadi karbist välja võttes paistis kõik kohe olemas olevat, mida vaja. Lihtsasti kokkukäiv disain, täiskasvanu kõrgusele tõstetav lenkstang, esi- ja tagatuled, vedrustus Tallinna konaruste silumiseks. Väike pardakompuuter, kust tulesid lülitada ja signaali anda. 25-35 kilomeetrit sõiduulatust. Piduritrosside keerud ei tee seda võib olla linna kõige stiilsemaks sõiduvahendiks nagu mõni Xiaomi oma, aga kõik paistab olemas olevat.

Gpad veab lausa 140-kilogrammist inimest ja võimu on 350 vatti. See tähendab ju kindlasti seda, et see ratas sõidab ka kõige kiiremini? Panime ühe võrreldava konkurendi Inokimiga joonele, aga nagu näha, siis mingi piiraja või mootori konfiguratsioon sai saatuslikuks.

Edasi oli plaan testida aku kestvust. Kuni 35 kilomeetrit tundub ju väga tore. Samas on Eesti edasimüüja e-poes üks inimene selle ratta lahti koukinud ja ütleb, et reaalselt on rattas viiendiku võrra väiksem aku, kui 11 ampertundi, mis tehnilistes näitajates kirjas.

Läksin esimesele sõidule Tallinna kesklinna. Siledad asfaltteed, ei mingeid trikke, tavaline suristamine maikuu päikese all. Keerad aga lenksu küljest gaasi ja sõidad.

Sellel Gpadil on nimelt süsteem, et parema käe juures lenkstangi küljes on rõngas, mille küljes on edasi-tagasi liikuv lüliti. Mida rohkem vajutad pöidlaga lülitit, seda rohkem “gaasi” annad.

10-minutise sõidu järel lagunes see lüliti. Rõngas, mis hoidis gaasilülitit, hakkas lenksu küljes ringi käima. Lähemal uurimisel selgus, et lülitit ei saanud lenksu sisse kruvida ka mitte ühegi korraliku kruviga. E-tõukerattast sai käe-kõrval-tõukamise-ratas.

Moraal: kui Hiinast asja ostad, siis enne kasutamist käi ise kogu tehnika üle. Algajatele ei soovita.

Näitajad: võimsus 350W, kiirus 25 km/h juures (spidomeetrit pole), kandevõime kuni 140 kg, sõiduulatus 35 km, hind €450
Plussid: piisavalt kõrge ja suurte ratastega, piisavalt kiire ja võimas, hea vedrustus
Miinused: töökindlus veab alt, tasub ringi sõita kruvikeeraja taskus

Gpad 5KS ETi

Lasteratas. Palju rohkem polegi öelda. Elektritõuksid hakkavad kuskilt sellest hinnaklassist ja see tähendab väikseid, ilma õhukummita rattaid, amorte ei ole ja kogu komplekt on väga minimalistlik igast otsast.

Igapäevaliikurina kasutu, sest sõiduulatus väike ja mugavus kesine. Kehvema tee või kõnniteekivide vahede vibratsioon tuleb otse kätesse. Ühtegi vähegi kõrgemat äärt või auku ei taha selle tõuksiga tabada, sest väiksed rattad tähendavad ilmselt kukkumist.

80 kg inimese kiirendamiseks kasvõi paarikraadise tõusunurga puhul tuleb jalaga hoogu anda, muidu hakkab rattast kahju. Ta ju püüab, aga no ei jõua.

Kõige suurem disainiviga, mida ei saa vabandada isegi soodsa hinnaga, on tugijalg. Terava metallservaga jalg jääb sõiduasendis seisulaua alt korralikult välja ja veristab kindlasti iga hooletu sõitja jala. Kuidas seda tootja pole märganud?

Ostke see ratas, kui teie laps tahab lähedalasuvatel kergliiklusteedel sõita ja te kunagi rumala peaga lubasite talle sünnipäevaks elektritõuksi. Ärge ostke seda asjalikuks täienduseks autole või ühistranspordile.

Näitajad: võimsus 250W, kiirus 20 km/h, kandevõime kuni 80 kg, sõiduulatus 12-18 km, hind €219
Plussid: kerge ja odav
Miinused: ebamugav sõita, väiksed rattad ja jõuetu mootor, väga ohtlik tugijalg

E-TWOW S2 Booster Plus

See tundus kohe selline robustne tööloom, mis juba tee äärde ei jäta. Suured rattad, vedrustus, porilauad, signaal ja tuled. Võib-olla pole see disaineri kätt tunda saanud, aga mis siis, ega selline ratas ei peagi mingi disainipill olema.

Valmistusime siis kestvussõiduks, et paneme siis ratta seisma ja laadima, aga… oot, kuidas ta siis püsti panna? Kohe selguski E-Twow väike, aga häiriv puudus.

Sellel rattal pole jalga. Inimene muutub masina teenriks, alati peab seda lenksust püsti hoidma. Võib ka otsida toetuseks mõne seina ja loota, et ratas sealt kohe ümber ei libise. Või siis lihtsalt ratas pikali panna. No oleks võinud väikese jalakese ju ikka panna – otsisime lausa mitmekesi ratta alt, et äkki on nii ära peidetud nagu Bondi autost välja sõitev kergkuulipilduja. Ei olnud.

E-Twow lubab sõidukiiruseks 30 kilomeetrit tunnis. Ja lenksu küljes olev pardakompuuter ütles, et jajah, täpselt nii me sõidamegi siin kogu aeg 30 kilomeetrit tunnis. Ah et Pirita teel on kõva vastutuul ja sina, inimene, tunned et nagu hoog raugeks? Ei, ma ju ütlen sulle, et 30 kilomeetrit tunnis. Sõidame mäest üles justkui pisut aeglasemalt? Ära siin pirise, on 30 ja jutul lõpp!

Ehk isegi siis, kui gaas vahepeal lahti lasta ja hoog pisut raugeb, ütleb spidomeeter 30 km/h, nii et optimsimi on selles rattas küll.

Tegin kestvussõiduks ringi kesklinnast Piritale ja Maarjamäele. Merivälja teega paraleelselt Pirita ranna metsas jookseb imeilus rohekoridor, kus sellise sõiduvahendiga liikuda. Tagasiteel jäin kinni teedeehitusse, sõna otseses mõttes: ilma jalata E-Twow kaevus killustikku.

See ratas on esiveoline ja seepärast on seda tüütu keerulisel maastikul käekõrval lükata, sest tasakaal vajub ette. Ka sõites tuleb hoida väga oskuslikult tasakaalu, sest gaasilülitil on sisuliselt kaks asendit: 100% ja 0%.

Ent kõige olulisem pauk tuli siis, kui 30-kilomeetrisest distantsist oli läbitud ligi 20. Ehk kolmandik oli veel jäänud sõita. Pardakompuuter oli jälle veidi optimistlikum ja lubas, et 40% akut on veel jäänud. Aga siis, ilma eelneva hoiatuseta kadus jõud.

E-Twow aku saab 40% pealt tühjaks. Seda sulle tootetutvustuses ei öelda. Esimese üllatusega arvasin, et äkki on aku päikeses üle kuumenenud ja see on mingi kaitsemehhanism. Aga isegi tund aega jahedas ruumis puhkamist ei muutnud asja.

Nagu hiljem kuulsin, jättis E-Twow teisigi 40% juures tee äärde. Nii et sõidab küll, aga mitte nii kiiresti ja nii kaugele, kui lubab.

Näitajad: võimsus 500W, kiirus 30 km/h juurde, kandevõime kuni 125 kg, sõiduulatus 30km, hind €900.
Plussid: piisavalt kõrge ja suurte ratastega, võimas
Miinused: aku kukub ära 40% pealt