Väljasõit

Väljasõit: Mis siis juhtub, kui otsustaks GPSi järgi kõige otsemat teed pidi Tallinnast Viljandisse sõita?

Mis: GPSi järgi kõige otsem tee Tallinnast Viljandisse.

Kus: Otse diagonaalis läbi Eesti ja lahedate kohtade, mille olemasolust sa ilmselt ei teadnudki.

Miks: Sest maanteel rekkade vahel kiiruskaamerast kiiruskaamerani loksuda on kõige igavam asi maailmas.

Kuidas sõita: Marsruut on kaardil allpool näha, aga soovitame GPSi järgi sõita, sest aeg-ajalt tuleb pöörata metsateelt metsateele. (Tehnilistel põhjustel hakkas telefon marsruuti logima natuke Tallinnast väljaspool)

Mis oleks, kui sõidaks harjumuspärast marsruuti kuidagi teistmoodi? Mööda väikseid lahedaid teid, mööda põldudest ja külapoodidest ning prooviks lihtsalt hakata minema, teadmata täpselt, mis ootab ees?

Väike ohutu seiklus linnainimese päevas, kerge võbeluse võtab ikka sisse. Pärast on samasugune suure saavutuse tunne, nagu Ikea mööblit kokku pannes. Ei ole see esiisade tarkus veel meie seest kuhugi kadunud!

Mõeldud-tehtud. Kuna seikluseks on vaja ju ikkagi vajalikku varustust, alustasime autost ning sõiduvahendiks sai Land Rover Discovery Sport. Mitte suur ja “päris” Land Rover, aga ikkagi täitsa piisavalt maastur selleks, et julgeks niisugust suurt seiklust ette võtta.

Kokku sai lepitud: kui eesmärk on sõita “kõige otsemat teed pidi”, siis täpselt seda see ka tähendab. Kuhu iganes GPS näitab, sinna tuleb auto nina keerata ja mingeid allahindlusi ei tehta.

Teate, mis on täiesti ootamatult kõige otsemini sõitmise juures tänapäeval kõige keerulisem? Leida navirakendus, mis seda ka võimaldab. Igasugused peened Mapsid ja Waze’id, mis tänapäeval telefonides on, ei võimalda seda kas üldse või on see nii hästi kuhugi seadetesse ära peidetud, et meie küll seda ei leidnud.

Selle asemel tuli sahtlipõhjast välja otsida vähemalt kümme aastat vana TomTom, mille “kõige otsem tee” on mälestusväärselt ikka üsna kompromissitu.

TomTom leitud, Disco klaasile kinnitatud, saba sigaretisüütajas ja sõit võib alata. Tallinnas näitab GPS teekonna pikkuseks 150 kilomeetrit ja läbimise ajaks 6 tundi ja 55 minutit. Ja meil pole õrna aimugi, kas ta tõesti kavatseb meil lasta kõik see 150 kilomeetrit üle heinamaade sõita.

Algus kulgeb igati loogiliselt: lennujaamast mööda, siis Tartu maanteed pidi välja, kuni paarkümmend kilomeetrit hiljem tuleb klaasitehase juurest juba suurelt teelt maha paremale keerata.

Google Maps ütleb, et sinna kõrvale jääb ka Johannes Lauristini elukoht, aga las Lauristini vaim puhkab rahus, meil on vaja Viljandisse jõuda!

Ilmselt on paljud teist Tartu poole sõites seda sinist hoonet tee ääres näinud ja sellest mööda sõitnud. Aga tegelikult algab selle taga kõige otsem tee Viljandisse.

Järgneb meeleolukas kulgemine mööda Kolu-Habaja teed ja juba seal saab aru kahest asjast. Esiteks, mööda väikseid teid Tallinnast Viljandisse sõites on pika ja igava sirge maantee asemel tõeliselt nauditav kurviline-käänuline tee, kus saab autot nautida ka ilma, et peaks 200 km/h rauas olema.

Ja teiseks, Disco Sport on küll rohkem Disco, kui Sport, aga sellisel teel tema roolis olemine hirmu küll ei tekita, pigem rõõmu.

Esimene kergemat sorti “päriselt või?” moment tekib veidi aja pärast, kui TomTom käsib paremale veel väiksemale teele pöörata:

Väike tee lookleb kusagile põldude vahele ning eemalt kostab traktorite töötamise müra. Pole aimugi, kuhu see viib, aga usutavasti GPS teab, nii et pöörame nina julgelt paremale.

Hiljem kaardi pealt vaadates selgub, et tegemist oli lihtsalt väikese õgvendusega ning kruusatee viib kenasti välja Kõue perearstikeskuse ning Habaja mõisa juurde. Järgneb tunne-oma-kodumaad stiilis sõit mööda igati viisakat ja lõbusat asfaltteed, kuni jõuame külasse nimega Kuimetsa.

Siin asub Kuimetsa krossirada, rahvamaja, kauplus ning kaitsealused põlispuud. Augustis peetakse siin Kuimetsa Vanatehnika päeva, kus mullu oli päevajuhiks Andres Raid ning peaesinejaks ansambel Fest, mille koosseisu kuuluvad näitleja Aivar Tommingas, Vaiko Eplik, Ivar Sirp ja Vambola Fuchs. Aga see selleks, meil on aeg taas teisele teele pöörata:

Nüüd viib sõit mööda kuulsast Ööbiku Gastronoomiatalust, asfalt on asendunud kevadiselt pehme kruusateega ja kõikjal võib näha inimesi kevadtöödel toimetamas: kes raiub võsa, kes värvib aeda, kes kohendab katust. Eestimaa elab!

Järgmine märkimisväärne paik teel on Vahastu küla. Ajaleht Raplamaa Sõnumid kirjutab, et Vahastu on üle elanud paremaid ja halvemaid aegu:

“Vahastusse on jäänud korralik raamatukogu, Tuule äri, vabatahtlike päästjatega tegutsev pritsumaja ning kirik. Lisaks truud külaelanikud, tagasi kolinud asunikud ning paljud suvitajad. Tühi enam Vahastu küla ei ole. Aeg-ajalt tullakse kokku Trehvamise tare platsile, tantsitakse ja suheldakse. Kord aastas korraldatakse austatud külamehe mälestuseks tuletõrjespordi turniir.”

Jah, legendaarne Tuule Äri. Miks legendaarne, küsite? Me pole sellest kunagi kuulnud, ütlete te? Peaksite olema!

Tsiteerime Maalehte 22. detsembrist 2011:

“7. detsembril tulid ostjad Vahastu erapoodi, lilled käes. Poes oli kaetud pidulaud. Põhjust selleks andis sündmus viisteist aastat tagasi. Nimelt sel päeval avas Ants Tuuleveski siin kaupluse.”

2012. aastal ähvardas kauplust lausa sulgemine, sest tarbijakaitse tegi poele rea ettekirjutusi, muuhulgas seetõttu, et poes olevat kaalu oli viimati taadeldud 1995. aastal ning poes polnud ka kassaaparaati. Õnneks see viimasel hetkel tänu lahketele inimestele siiski leidus ja see tähendas meie jaoks, et aastal 2018 Vahastust läbi sõites saime osta Tuule Ärist jäätise ja oma teekonda jätkata.

Taas sõidame mööda kruusateid, aga ausaltöeldes ei ole siin küll kusagil midagi sellist, mis Discol isegi kergelt higi lahti võtaks. Ega ühelgi sõiduautol ilmselt ka. Jah, teed on veidi pehmed ja kohati veidi rööpas, aga suvel pole siit küll ühegi autoga kulgemine kindlasti mingi probleem.

Nii jõudsimegi Järvamaale. Juba kolmas maakond meie marsruudil.

Nüüd viib tee mööda paikadest nimega Piiumetsa ja Roovere, üle Lintsi jõe ja olemegi Türil. Järgneb tavapärane sõit Viljandi poole, läbi Särevere ja mööda sealsetest hobusetallidest, üle raudtee ja selle asemel, et otse Imavere-Viljandi teele välja sõita, käsib TomTom meid üsna kohe pärast Säreveret paremale pöörata.

Kohe tee ääres asub Taikse küla, valitud 2016. aastal Türi valla aasta külaks ja on selles paigas rahulikult tiksunud juba vähemalt 1564. aastast alates.

Põhimõtteliselt kulgeb meie marsruut nüüd niiöelda põhimaanteega paralleelselt, kuid on palju huvitavam. Valdavalt liigume kruusateedel, ent need on heas korras ja ümberringi näeb talveunest ärkavat Eestimaad.

Meeleolukama peatuse saab Kärevere raudteejaamas, kus on väga muljetavaldav 1920. aastal ehitatud ja praeguseks üsna lagunenud Kärevere jaamahoone. Hoone oli enamvähem heas korras 2007. aastani, aga siis toimub ühel külmal veebruariööl majas tulekahju, kus hukkus ka inimene ja sellest ajast saadik on see uhke hoone sellisena seisnud.

Tee lookleb nüüd jälle metsade ja põldude vahel, kui kusagil Ollepa küla juures jõuame esimest ja viimast korda selle matka jooksul olukorda, kus me TomTomi kõige otsema tee käsust kinni ei saa pidada:

Tema idee on lõigata väike nurk sirgeks ja kasutada selleks üsna imaginaarset põldude vahel kulgevat teed. Tee ise pole Disco jaoks loomulikult mingi probleem, aga kahjuks on seda ääristavate puude oksad nii laiaks kasvanud, et ähvardavad auto ära kriipida. Raske südamega, aga autot säästes tagurdame sealt välja ja sõidame otse läbi Ollepa välja suurele Imavere-Viljandi maanteele.

Sellega on sisuliselt meie reis ka läbi, sest nüüd kulgeb sõit Järvamaa ja Viljandimaa piirist alates otse mööda maanteed Viljandisse.

2 tundi ja 20 minutit pärast teekonna algust oleme oma eesmärgi täitnud. Mäletatavasti ähvardas GPS meid Tallinnas ligi 7 tunni pikkuse teekonnaga, aga see oli küll ilmne liialdus. Ilma pildistamis- ja jäätisepausideta oleksime kõige otsema teekonna Viljandisse läbinud kindlasti 2 tunniga või isegi kiiremini. Teed küll takistuseks ei saanud.

Ja kui otse see siis oli? See on natuke segane. Põnevil autojuht unustas Tallinnas auto läbisõidunäidikut vaadata, aga GPS andis teekonna pikkuseks 143 kilomeetrit. Mööda maanteed peaks distants olemas 161 kilomeetrit. Aga see pole põhiline, sest põhiline on ikka see, kuivõrd palju huvitavam ja mitmekesisem oli see sõit võrreldes tavapärase maanteega. Soovitame kõigile!

Märksõnad: , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.