Värskest uuringufirma Norstat tehtud küsitlusest selgub, et küllaltki arvestatav osa Eesti autojuhtidest käitub liikluses kas endale või kaasliiklejatele potentsiaalselt ohtlikult; sealjuures on murekohtadeks asulasisestel teedel kiiruse ületamine, aga ka alkoholi tarvitanuna rooli istumine.

“Autot kasutab tööle, kooli või muudesse peamistesse sihtkohtadesse minemiseks igapäevaselt või vähemalt 2–3 korda nädalas kokku 60 protsenti Eesti täisealistest elanikest (71 protsenti meestest ja 49 protsenti naistest),” kirjeldas uuringust avanevat pilti selle tellija, Saku Õlletehase juhatuse liige Jaan Härms.

“Liiklusohutusega – õigemini ohtudega – seonduv on Eestis jätkuvalt aktuaalne teema ning kuna enamik Eesti inimestest on pea igapäevaselt autojuhina liikluses, siis soovisime omaltpoolt koos ekspertide abiga uurida, millised on levinuimad ohutusalased eksimused või möödalaskmised,” rääkis Jaan Härms. Ta lisas, et uuriti näiteks nii seda, mis puudutab rooli istumist alkoholi tarvitanuna. Aga ka igapäevast liikluskäitumist, kus kas teadmatusest või hooletusest võidakse ohtu seada nii iseennast kui kaasliiklejaid.

Alkoholi piirmäär – kuidas ja kes mõõdab?

Saku Õlletehas on ühe oma kestlikkuse alase eesmärgina seadnud kontserni ehk Carlsberg Grupi tasandil nulltolerantsi vastutustundetule alkoholitarvitamisele, mis hõlmab ka joobes juhtimise vastaseid aktsioone ja teavitustegevusi. Seetõttu küsiti uuringus ka autojuhtidelt, kas nad on alkoholi tarvitanuna rooli istunud.

“On üheltpoolt tervitatav, et 68 protsenti juhtidest ei ole mitte kunagi alkoholi tarvitanuna rooli istunud. Samas möönab 14 protsenti, et on seda teinud ainult alla lubatud piirmäära ehk 0,2 promilli. 15 protsenti vastanutest on juhtinud sõidukit ka üle lubatud piirmäära mõned üksikud korrad ja kolm protsenti isegi sagedamini,” tõi Jaan Härms välja.

Liiklusekspert ja uuringu küsimusi koostada aidanud Autosõit OÜ juhatuse liige Indrek Madar tõdes, et pikaajaline politseistatistika ja nn “kõik puhuvad” reidid näitavad kahjuks, et keskeltläbi 1 protsent juhtidest meie teedel sõidab joobes, mis ületab lubatud piirmäära.

“Teine küsimus on aga just selles piirmääras – kuni 0,2 promilli. Kuidas ja millega seda tuvastatakse/mõõdetakse. Laiatarbena kasutusel olevad alkomeetrid on indikaatorvahendid  ja nende näit ei pruugi olla 100% tõene. Suurt rolli mängib ka see, millal seadet viimati kalibreeriti,” selgitas Madar. “Tavakasutuses alkomeetrite puhul tuleb juhtidele südamele panna, et “piiri peal” ei tasu sõitma minna ja seadmelt peaks vastu vaatama selgelt “kolm nulli”.”

Madar rõhutas, et kindlasti ei tohi lähtuda eelnevast kogemusest, et kunagi tarbisin nii palju ja alkomeetri näit oli selline. Näit võib erineda sõltudes sellest, mida olete söönud, kas olete füüsiliselt puhanud või väsinud ja veel paljudest erinevatest faktoritest.

Jaan Härms lisas, et Saku Õlletehas kui lahjade alkohoolsete jookide tootja on selgelt nulltolerantsi poolt liikluses. “Meie sõnum on selge – kui oled alkoholi tarvitanud, siis rooli asja ei ole. Nagu me ise ütleme, siis “Turvalise sõidu A&O – see on Alkoholivaba Originaal!” Lisaks on meil väga lai valik alkoholivabasid õllesid, siidreid ja longdrinke, et sobiva maitse leiaks leiaks igaüks.”

+10 km/h – oht linnateedel ja asumites

Teise olulise liiklusohutust negatiivselt mõjutava probleemina tõi küsitlus välja kiiruseületamise asulasisestel teedel, kuna see seab ohtu ennekõike just jalakäijad ja kergliiklejad.

Küsitletutest 8 protsenti tõdes, et ületab asulasisestel teedel piirkiirust 10 km/h või enam peaaegu alati; 61 protsendi väitel tuleb seda aeg-ajalt ette. Alati järgib piirkiirust 32 protsenti juhtidest.

“Kiiruseületamine linnades-asulates on meil kahjuks tavapärane ja seda näitavad ka küsitlustulemused, kui seitse inimest kümnest möönab, et on seda teinud kas harvemini või sagedamini,” kommenteeris liiklusekspert Indrek Madar. “Mida inimesed seejuures ei teadvusta, on see, millised ohud kaasnevad, kui 10 km/h või enam kiirust ületada.”

Madar toob näiteks elurajoonide sisesed väiksemad või väiksema liiklussagedusega teed, kus on kehtestatud kiirusepiiranguks 30 km/h, ent samas on üsna tavapärane seal 40- või 50-kilomeetrise tunnikiirusega autod.

“Kui 30 km/h kiiruselt sa märkad ohuolukorda, näiteks teele jooksvat last, siis on su peatumisteekond (kuival asfaldil) u 13 meetrit – 8,3 meetrit reageerimisteekond ja 5 meetrit auto pidurdusteekond,” kirjeldas Madar. “Sõites aga 40 km/h, siis on juba reageerimisteekond ise üle 11 meetri, millele lisandub pidurdusteekond ehk siis su otsasõidu kiirus oleks sel hetkel veel 35 km/h. Veelgi suurema kiirusega – 50 km/h – rakenduvad sõiduki pidurid parimal juhul alles pärast 14 meetri läbimist ehk et sõidaksid ootamatult teele tulnud inimesele otsa kiirust vähendamata.”

Autosõit OÜ juhi sõnul saab surma kümnest kaks juhul, kui inimesele sõidetakse otsa kiirusega 40 km/h. “Kiirusel 50 km/h on surmasid 4-5 kümnest ja 60 km/h puhul juba seitse kümnest,” viitas Indrek Madar statistikale, mis võiks igat kiiruseületajat mõtlema panna. Ära ei tohi unustada, et kõigil ülejäänud kordadel saavad kokkupõrke osalised tõsiselt vigastada.

Autosõiduharjumusi puudutava küsitluse viis läbi uuringufirma Norstat 26. septembrist 5. oktoobrini. Küsitluses osales kokku 1001 inimest vanuses 18–74 aastat.

Reeglid vs reaalsus

Eksperdi sõnul tuleks nii küsitlustulemuste kui igapäevase liikluspildi valguses peeglisse vaadata kõikidel liiklejatel, osaleme ju liikluses ühises ruumis nii autojuhid, jalakäijad, jalgratturid kui erinevate muude moodsate vahendite kasutajad.

“Reeglid paberil ei aita, kui liiklejad neid ei täida. Leian, et reeglite täitmine on oluliselt lihtsam, kui liikleja mõistab miks on need selliselt seatud. Olen aastate jooksul kogenud, et tihti ei mõisteta seost kirjutatud reegli mõttest igapäeva liikluses. Kui liikleja mõistab, milline on seos teo ja tagajärje vahel, siis paneb see juba paljusid meist oma käitumist muutma.  Tunnustust vääriv on Saku Õlletehase poolne tähelepanu juhtimine liiklusohutusele ning selleks valitud tee, läbi mille suurendatakse inimeste liiklusteadlikkust,” rääkis Indrek Madar.

Nii nagu eelnevalt öeldud saab igaüks anda oma panuse liiklusohutuse parandamiseks ja alustada tuleb iseendast.

• Saabunud pimedal ajal ole jalakäijana nähtav ja kasuta helkurit, veendu, et ka sinu lapsed on helkuriga varustatud.
• Arvesta teed ületades sellega, et autojuht ei pruugi sind märgata ja anna talle aega peatumiseks, sügisesel talvisel ajal kulub selleks oluliselt pikem maa.
• Kui esimesel sõidurajal olev sõiduk on peatunud, siis veendu, et sama teeb ka teisel teisel rajal liikuv sõiduk.
• Jalgratturite ja tõukeratastega liigeldes arvesta, et sinu liikumiskiirus on suurem kui jalakäijal ja see tekitab sõiduteega ristumisel ohtlikke olukordi. Teele lähenev jalakäija jääb üldjuhul sõidukijuhi vaatevälja, kaks või enamgi kordi liikuv jalgrattur jääb tihti vaateväljast välja – jalg- või tõukeratturina anna sõidukijuhile võimalus enda märkamiseks ja tee andmiseks. Seda on lihtne teha oma sõidukiiruse vähendamisega.