Peeter Koppel: Maserati-mees annab sulle mõista, et mine ole kodus igav edasi

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.

Kujutage ette üht kõige viisakamat vastuvõttu, mida te suudate. Toimub see kuskil mõisas puhkepäeva pärastlõunal. Kõik mehed on kenasti istuvates tumedates ülikondades. Nende kingad on keskmisele eesti mehele mitteomaselt puhtad – ja püksirihmad, mis ei olegi vakstust, on kingadega toon toonis.

Naised hõljuvad kaunites ja muide täitsa maitsekates kleitides. Mitte keegi ei ole ei paljaste õlgade ega lahtise varbaga kingadega. Kelnerid kannavad lenneldes tikuvõileibu, mis on orgaanilised, ökod ja mõni isegi vegan.

Nurgas mängiv keelpillikvartett esitab mahedat liftimuusikat. Kõik käituvad peenelt ja viisakalt. Paar väikekodanlast näpistavad ennast, sest arvavad, et nad on surnud ja peaaegu aristokraatlikku paradiisi sattunud.

Keegi ei räägi rahast ega poliitikast

Püüdlikult poliitkorrektsete ja rõhutatult progressiivsete naljade peale naerdakse püüdlikult, kuid talitsetult: “Ha-ha-ha” – ja pannakse suu kinni. Tehakse hapu šampanja juures magusat nägu. Keegi ei räägi rahast, surmast, poliitikast ega religioonist.

Kui naiste kleitides on peidus parajas koguses isikupära, siis mehed erinevad ainult kehakaalu ja pikkuse poolest, kusjuures kehakaalu osas mitte palju, sest tänane väikekodanlane peab olema fit. Tumesinised ülikonnad. Kõigil. Täpselt ühesuguse kraega päevasärgid. Kõigil.

Kõige julgem tüüp on pannud lipsuga sama värvi sokid. Noh, veidi heledamad sinised. Samas hoiab ta rühti nii, et need liiga välja ei paistaks.

Soeng on kõigil sama. Selline, mida kandsid hipsterid viis aastat tagasi. Õigemini selgelt tagasihoidlikum versioon sellest.

Saabub onupoeg…

Äkki aga läheb uks lahti ja peole saabub onupoeg, kes oli küll kutsutud, kuid kelle puhul keegi isegi ei kahtlustanud, et ta tulla võiks.

Seljas on tal nahkpintsak, jalas ussinahast poolsaapad ja ees absurdselt suurte kuldsete raamidega päikseprillid. Teksad on lõhki. Püksirihma pannal on tal hiiglaslik ja kuldne Meduusa.

Kaaslaseks on onupojal pimestav blondiin, kelle seelik on peo viisakust arvestades ilmselgelt liiga lühike, dekoltee liiga sügav ning armastus kulla ja leopardimustri suhtes natukene liiga suur.

Enne, kui keegi jõuab öelda “Oh!” või “Ah!”, on onupoeg kelnerilt võtnud terve vaagna tikuvõileibadega, naeratanud laialt kõigile naiskülalistele vanuses 18-84, ning teinud tšellistidele selgeks, et tšelloga saab muuhulgas mängida ideaalselt Metallica lugu “Master of Puppets”.

Tehnovidinatest ei räägita

Seeriaviisiliselt tikuvõileibu hävitades käib ta läbi pisikesi selgelt ehmunud jutuseltskondi ning küsib igas seltskonnas ühe piinliku küsimuse – või räägib sellise nalja, mille peale veel viis aastat tagasi kõik samad inimesed südamest naernud oleks, kuid nüüd – enam ei sobi.

See onupoeg saabus peole Maserati Levantega. See ei ole auto, mille omanikuna sa teiste meestega kütusekulust rääkima peaksid.

Kui sa pead kütusekulust rääkima, ei ole sul Levantet. See ei ole auto, millega sa teiste meestega mingitest toredatest ja imelistest tehnoloogilistest vidinatest pika arutelu maha pead.

Kui sa oled vidinamees, siis Maserati-mees annab sulle mõista, et mine ole kodus igav edasi – või mine hangi endale elu. See on lihtsalt auto kellelegi, kes ostab selle sellepärast, et tal oli tavalisel teisipäeval kella kolme ja nelja vahel lihtsalt selline tunne.

See ei ole Chrysler!

Maserati ongi eelkõige tunne – heas mõttes peorikkuja – just selline onupoeg “sakslaste” poolt domineeritaval rõhutatult korralikul peol.

Tema iseloomu puudujääkidest võiks ju ka kirjutada, kuid ta saab kõik need andeks selle eest, et ta ei ole igav ning teeb sellist häält, millele iga minimaalseltki autohuviline olevus reageerib seljaaju tasandil.

Okei, tundub veidi pehme. Hea küll, võiks nobedam olla. Aga selle eest on veel veidi aega tagasi kolmhargiga varustatud autosid vaevanud probleem näiteks salongi viimistluse osas lahendatud.

Kõik on nii nagu peab. Ei, see ei ole Fiat. Ei, see ei ole Chrysler. Unustage ära.

Ei, Maserati Levante ei ole konkurentidega võrreldes ka fantastiliselt hea. Mis siis! Onupoeg pole ka hea poiss. Ometigi oli ta selle algselt kirjeldatud peo juures ainus asi, mis sellele peole nii vajalikku teravust ja värvi andis.

Lisaks on väikekodanlased oma võltsi ja püüdlikku elu elades alati ära teeninud selle, et keegi nende peo ära rikub. Õnneks on keegi suutnud teha auto, mis rikub ära päris mitu pidu.

Kui onupoeg õhtuhämaruses maailma võib-olla parima summutiheli saatel peolt lahkub, suudavad kõik mehed mõelda ainult üht – nad tahaks olla tema.

Kõik naised mõtlevad sarnaselt – suruvad oma muidu täitsa toreda ja tubli mehe käe endale peopessa ja mõtlevad salaja, et pahad poisid on nii neetult põnevad! No nii neetult!

kui sa valid autosid ainult emotsioonide pealt; kui sa ei ole ühegi auto ostmisele eelnevalt teinud ühtegi Excelit; kui sul on vähemalt üks suure värvilise mustriga siidipluus; kui sul on õhtuti natuke tavalistest väikekodanlastest oma tavalistest saksa maasturites isegi natukene kahju.

Maserati Levante S

Mootor2979 cm3 V6, topeltturboga bensiinimootor
Käigukast8-käiguline automaat, nelikvedu
Võimsus430 hobujõudu
Pöördemoment580 Nm
Tippkiirus264 km/h
Kiirendus 0-100 km/h5,2 sekundit
Kütusekulu10,9 liitrit l/100 km
Hindalates: 103 853 eurot (Levante S)

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.