Kujutage ette üht kõige viisakamat vastuvõttu, mida te suudate. Toimub see kuskil mõisas puhkepäeva pärastlõunal. Kõik mehed on kenasti istuvates tumedates ülikondades. Nende kingad on keskmisele eesti mehele mitteomaselt puhtad – ja püksirihmad, mis ei olegi vakstust, on kingadega toon toonis.
Naised hõljuvad kaunites ja muide täitsa maitsekates kleitides. Mitte keegi ei ole ei paljaste õlgade ega lahtise varbaga kingadega. Kelnerid kannavad lenneldes tikuvõileibu, mis on orgaanilised, ökod ja mõni isegi vegan.
Nurgas mängiv keelpillikvartett esitab mahedat liftimuusikat. Kõik käituvad peenelt ja viisakalt. Paar väikekodanlast näpistavad ennast, sest arvavad, et nad on surnud ja peaaegu aristokraatlikku paradiisi sattunud.