Peeter Koppel ja illustreeriv Audi R8. Proovisõidu auto nägi täpselt samasugune välja.
Audi! Sümbol sellest, et sa oled elus sooritanud läbimurde kõrgemasse keskklassi. You’ve got it made!
Auto, mille sa ostad siis, kui sul läheb hästi, kuid sa ei taha autoga maailmale teada anda seda, et sa koosned vaid teismelisele sobilikes tööstuslikes kogustes adrenaliinist ja testosteroonist, kuid Porsche jääb kalliks. Jah, ma pean silmas BMW-d.
Või siis, kui sa oled endale kenakese kõhu kasvatanud, kuid Mercedese jaoks pole ei kõhuke ega vanus veel piisavad. Audi on mõistlik luksus. Täiuslik interjöör. Steriilne, puhas ja läbimõeldud nagu renoveeritud Ida-Tallinna keskhaigla.
Ja siis äkki teeb selline rahulikult steriilne autobränd sellise eluka nagu R8! Šabäng!
Konkurendid jäid rongist korralikult maha
Okei – tegelikult on Audi-poistel teatud väike hullumeelsuskomponent kogu aeg olemas olnud. Ma räägin siinkohal paugupillidest, mida tähistatakse tähekombinatsiooniga RS – ehk autodest, kuhu saab kenasti paigutada paar last ja koera ning neist kõigist (sh koerast) petroseksuaalid kasvatada.
Aga ma räägin ainult RS-idest, mitte S-idest, sest viimastele võib mõni konkurendi (või Audi enda!) vallatum diisel võrdväärseks vastaseks osutuda.
Aga ikkagi – võtta Lamborghini Gallardo/Huracani mootor ja panna see modifitseerituna kahekohalisse nelja rõngaga madalasse superautosse? See trikk väärib kiitust. Seda enam, et konkurentidel (BMW, MB) polnud 2007ndal debüüdi teinud R8-le midagi vastu panna.
Ja, kui aus olla, pole eriti siiani. Mercedes-AMG GT kupee nagu hakkab juba looma, aga vaadates, kui kaua Audil üksi lasti lustida, siis nõrgad olete, MB ja BMW! Nõrgad!
Teate, kuidas siilid kallistavad?
Aga tühja sellest „tavalisest“ R8-st! Minu proovisõit oli millegi selgelt erilisemaga. Nimelt suutsid ka meeldiva hullumeelsusfaktoriga poisid Audis aru saada, et õige kvaliteetmänguasi-mürgeldamispill on tagaveoline.
See on neist seda tublim, et just Audi oli see, kes omal ajal maailmale selgeks tegi, et kõige parem auto on nelikveoline. Põhimõtteliselt olen ma küll nendega vägagi nõus, kuid see konkreetne R8 RWS (Rear Wheel Series) ei olegi mõeldud igapäevaseks liiklemiseks.
Tegemist on suure poisi väga kalli mänguasjaga, millega tänaval liiklemine toimub ettevaatlikkusega, mis on vast võrreldav ainult sellega, kuidas siilid teineteist kallistavad.
Nimelt pole ehedal paugupillil kliirensit ollagi ning ükssarvikute kulmukarvadest ja millegi väga kalli rituaalselt põletamisel saadud söest loodud (süsinikkiust) lisavidinad ilmselt suisa otsivad mõnda äärekivi või mittestandardset „lamavat politseinikku.“
Politsei tähelepanu garanteeritud
Kuna nina tõstmise mehhanism on raske ja RWSi puhul ehitati ikkagi mänguasjast paugupilli, siis RWS-il seda lihtsalt ei ole. „Tavalise“ R8 omanik ilmselt hakkab nutma, kui ta näeb, kui palju RWS kergem on! Ainuüksi nelikveosüsteemi ärajätmisega hoiti kergema kaassõitja kaal kokku!
Kui „lamavatest“ politseinikest õnnestub üle saada, siis otsivad nüüd juba päris politseinikku auto ringraja-mänguasjalikkusele viitavad stiliseeritud „võidusõidutriibud“ ning tagaluugile monteeritud hiiglaslik „moosiriiul“ kirjaga „Audi sport.“
Vanasti oleks selle koha peal olnud kiri „Quattro,“ kuid Audi paugupillide valmistamise tütarettevõte muutis vahepeal lihtsalt nime. Lisaks oleks natukene naljakas ka, kui tagaveolisele mänguasjale oleks kirjutatud kuhugi maailma kuulsaima nelikveosüsteemi nimi.
Linnas märkamatult liigelda ei ole võimalik
Selle konkreetse mänguasjaga ei ole väga võimalik linnas rahulikult liigeldes märkamatuks jääda. Seda isegi siis, kui sumps vaikseks keerata ja kallistava siili ettevaatlikkusega kõiki liiklusreegleid konservatiivselt tõlgendada.
Iga sõit on sündmus! Väikesed poisid teevad telefoniga pilti. Suuremad poisid sülitavad ja teevad pilti. Rusikat näidatakse ka. Aga kõige igatsevamalt vaatasid seda veidi erilist tegelast keskealised ja üle selle välismaa onud. Ilmselt on just nemad ka põhjus, miks R8 üldse eksisteerib.
Kasutatuna on R8 superautodest ilmselt kõige mõistlikuma hinnaga ning keskealiste onude peas näitab kerge arvutus, et kui ämma ja koera vedama ei peaks, siis äkki oleks liisingumakse isegi taskukohane.
Aga kuidas selle veidi erilisema mänguasjaga sõita on? Kui tee on hea, siis ütleks, et nagu A3-ga. Täiesti tavaline auto – või täiesti tavaline Audi. Samas kohe, kui kuskil selgelt piiritletumas keskkonnas gaasiga veidi liberaalsemalt ümber käia, meenuvad vanad hea ajad, kus tagaveolised (õiged!) paugupillid nõudsid veidi erilisemat hoolt ja ettevaatlikkust.
Seda autot toodeti vähem kui 1000 ühikut
Ei, tagaveoline R8 pole otseselt mingi driftipill, kuid vallatu ülejuhitavuse moment kurvis tõmbab selja higiseks küll. Konkreetse auto puhul lisaks sellele vürtsi veel asjaolu, et vedavate tagarataste rehvid olid mõningasest ringrajal hullamisest jõudnud faasi, kus nendega sõita on küll veel igati legaalne, kuid tervislikkuse mõttes võiks muster siiski sügavam olla.
Kui „tavaline“ R8 on ilmselt kõige paremini igapäevaselt kasutatav superauto, siis tagaveoline R8 RWS oma hiidvelgede ja vastu maad hoidva „kõhuga“ seda kindlasti ei ole.
Selle soetab endale keegi, kellel on kõik muu, mida ta automaailmas ihaldada oskab, juba olemas. Või keegi, kes saab aru, et selliseid tagaveolisi elukaid on maailmas vaid 999 tükki – ning süsinikkiust lisanditega eksemplare suisa päris vähe.
R8 RWSiga sõites kipub lihtsalt tekkima tunne, et lõpuks on keegi teinud sellise „analoogauto,“ millest sõidurõõmu otsijad saavad siirast rõõmu tunda. Ei, see R8 pole „analoogauto“ – ta lihtsalt tundub selline.
Tahavaatepeeglisse pilku heites peegeldub sealt mootrikattel asuv tähis „V10,“ mis on asetatud nii, et ta oleks tahavaatepeeglist alati õiget pidi ja täpselt näha. Tegemist on mänguasjaga, kuid, metsa, see mäng mulle meeldib!
Aga ainult sellisel juhul, kui sa elad ringrajale võimalikult lähedal ning kõik su muud autovajadused on juba rahuldatud. Muidu on samasse kontserni kuuluv välimuselt konna meenutav auto lihtsalt oluliselt mõistlikum idee.
