Hyundai Kona electric oli esimene elektriauto Eestis, mis maksab alla 40 000 euro ja sõidab kuni 450 kilomeetrit ühe laadimisega.Foto: Geenius Meedia
Hyundai Kona elektriline versioon on peaaegu igas mõttes väga korralik auto ja see on ajalooline verstapost, sest keskmise ostja elektriauto on nüüd valmis.
Veel mõned aastad tagasi oli aeg, kus Eesti ajakirjanikud kurtsid koosolekul teemade puuduse üle kurtnud ja siis mõtlesid siis: teeme ühe naljaka reportaaži, kus noor reporter laenab kuskilt elektriauto, püüab sellega sõita Tallinnast välja ja jääb varsti külma kätte.
See polnud eriti originaalne mõte, aga tuleb aus olla, et nadi sõiduulatus on olnud läbiv “kamm” Eestis liigelnud elektriautodega, olgu need sotsiaaltöötajate iMiEVid või igamehe Leafid.
Kallis otsas on see “kamm” muidugi juba ammu kadunud. Tesla tõi kuus aastat tagasi välja Model S-i, mille 85 kWh akuga mudeli läbisõit oli 426 km. Tänavu jõudis kohale 90 kWh akuga Jaguar I-Pace, mis pakub võrreldavat läbisõitu. Aga need autod ei ole mõeldud ega saagi olla sõidukid, millega sõidavad laiad massid.
Nii ongi oodatud igamehe elektriautot: hind võiks olla alla 40 000 euro/dollari (suva need valuutakursid) ja sõiduulatus on ikka 400 km vähemalt.
Tesla Model 3 on olnud siin teatud verstapost, milleni teised üritavad jõuda. Aga kaks aastat tagasi välja kuulutatud 3 on tootmises ikka veel piiratud mahus ja praegu müügid krõbedama hinnaga. Chevy Bolt jõudis USAs teatud tootmismahuni, aga selle sõsar Euroopas Opel Ampera-e ei jõudnud.
Ja nii ongi vahepeal oma samme sepitsenud Hyundai. Ioniq näitas, et neil on tõsi taga, aga aku hind/maht pole veel seal.
Ent sel sügisel Eestis müügile jõudnud 64 kWh akuga Hyundai Kona electric näitab, et igamehe elektriautod on valmis. Kõik nõudmised on täidetud.
Päris sõit Viljandisse, mitte mingi naljategemine
Erinevalt sõidame-elektriautoga-kuhugi-ja-vaatame-kuidas-aku-tühjeneb-tüüpi reportaažidest oli mul Konaga vaja teha täiesti eluline sõit.
Pidin sõitma hommikul Tallinnast Viljandisse üritusele, kuhu ma ei saanud hiljaks jääda. Tunniajane laadimispaus ei tulnud kõne alla. Ja pärast üritusin pidin sõitma tagasi Tallinnasse. Kas Kona suudab sõidu ära teha?
Arvutan Google Mapsiga oma edasi-tagasi teekonna pikkuse: 334 km.
Võtan hommikul Kona laadimast ja see näitab sõiduulatuseks: 377 km.
Lootust on.
Kona on väike linnamaastur või crossover. Kindlasti mitte minu lemmiktüüp, aga Eestis ja üle Euroopa on need ju väga popid, seepärast saan Hyundaist aru. Pisut liiga kõrge raskuskese, pagasiruum, mis minu maitse jaoks on pisut liiga suur või pisut liiga väike, aga ei midagi erilist.
Esimene kohvipaus tanklas, sõit läbivarahommikuse linna ja maanteele ning kui mitte arvestada mootorihääle puudumist, siis on tegu täiesti tavalise, heas mõttes igava linnamaasturiga.
Heidan maanteel pilgu armatuurlauale:
Waze (Kona varustuses on Android Auto/CarPlay) ütleb, et sõita on jäänud 300 km.
Kona sõiduulatus: 344 km.
Elektri Konat on kahes varustusastmes (millel on erineva suurusega aku), aga praegu on Eestis müügil ainult kallima akuga mudel, hind 39 990. Ühe tavalise linnamaasturi kohta on see palju, aga jääb napilt eeltoodud “igamehe elektriauto” piiresse.
Sellise hinnaga auto lubatud maksimaalne sõiiduulatus 449 kilomeetrit, mis on ilmselt realistlik suvel. Minu sõit Viljandisse toimub detsembris, temperatuur kõigub -1 ja -3 vahel. Ma ei kooserda maanteel, sõidan aeglasematest liiklejatest mööda ja minust möödub Tallinna ja Imavere vahel ainult kaks sõiduautot.
Sõita on jäänud: 230 km.
Kona sõiduulatus: 265 km.
Hyundai on väga nutikalt ehitanud autosse lisavõimalusi, mis näiteks talvesõidus energiat kokku hoiavad, aga ei vähenda sõidumugavust. Peale kahtsoonilise kliima on näiteks võimalus valida “Driver only” kliimarežiim (vabandust kaasreisijad), mis soojendab salongis ainult mind.
Varustuses on nii istmesoojendus (suveks ka ventileeritud istmed) kui ka roolisoojendus. Nii saan kolme sõidurežiimi seast – Eco, Comfort, Sport – valida Eco, mis vähendab gaasipedaali tundlikkust ja energiatarvet, aga sõita on ikka sama mõnus.
Minul proovisõidus olnud Kona oli ilus erkroheline mudel, kuigi ilmselt kõige silmatorkavam on auto esiosa. Nagu Tesla, ei ürita Hyundai enam kuidagi imiteerida radiaatorivõret, mida sisepõlemismootoriga autod vajavad. “Sileda ninaga” Kona näeb kindlasti harjumatu välja, aga mitte inetu. Tagant on tegu täiesti tavalise linnamaasturiga.
Sõita on jäänud: 206 km.
Kona sõiduulatus: 241 km.
Jõuan Viljandisse ilusti kohale, pargin auto ära ja lähen oma asju ajama. Kuigi lubatud sõiduulatus on veel mitukümmend kilomeetrit suurem kui mu kodutee, siis tuleb mängu üks X faktor.
Hommikul autoga sõitma hakates oli Kona salongi mõnusalt soojaks kütnud võrguelektriga. Nüüd, pärast paaritunnist peatust miinuskraadides peab tagasi sõites Konda end soojaks kütma aku pealt. Kas Hyundai suudab seda teha nii säästlikult, et ma muretsema ei hakka?
Vahepeal pean ütlema, et kui maanteel on Kona täiesti mugav auto – vähe välismüra, stabiilne sõit, mugav möödasõite teha – siis eriti mõnus on see linnasõidul. Nimelt on Hyundai adaptiivne püsikiirushoidik mõeldud stop-and-go ummikuteks, kus auto seismajäämisel ei deaktiveerita püsikiirushoidjat. Kui ees olev auto ummikus edasi veereb, läheb ka Kona ise vaikselt liikvele.
Sõita on jäänud: 161 km.
Kona sõiduulatus: 181 km.
Külmas parkinud auto soojakskütmine on tõepoolest märkimisväärselt sõiduulatust vähendanud. Hakkan peas joonistama graafikut, millel on kaks joont. Esimene näitab Kona lubatud sõiduulatust, mis aja edenedes ja sõites muidugi kahaneb. Teine näitab, palju mul veel koju sõita jäänud on. Põhiküsimus on, kas ühel hetkel jooned ristuvad või ei?
Olen tagasi Imavere ristis ja sõita on veel 117 km.
Kona sõiduulatus: 129 km.
Ehk teisisõnu, hommikul alustades lubas Kona sõita veel 43 kilomeetrit rohkem kui mul vaja oli, nüüd aga on “varuks” jäänud 12 km.
Tunnistan ausalt, et tol hetkel seal Imavere ristis ei pidanud mu närvid alt. Kona võitis pokkerimängus, mina andsin alla. Lülitasin salongisoojenduse välja.
Tagantjärele olen selgel veendumusel, et tegelikult poleks seda vaja olnud teha. Konaga oleks saanud kõigi mugavustega käia Tallinnast Viljandisse ja tagasi. Aga tol hetkel ma seda ei uskunud.
Igatahes hakkab delta ehk vahe lubatud sõiduulatuse ja sõita jäänud teekonna vahel pisut kasvama. Auto on täiesti ökorežiimis.
Mäekülas on sõita veel 98 km.
Kona sõiduulatus: 112 km.
Kuna väljas on -3, siis hakkab vaikselt salongis jahenema. Kui lõpuks varbad kipitama hakkavad, saan aru, et aitab lollitamisest ja lükkan kütte jälle sisse. Olen jõudnud Kosele ja neljarealisel teen tõmban ühe rekka ees kiiruse maha, lasen ta endast mööda ja võtan radariga talle tuulde, minu “kütusekulu” langeb.
Sõita on jäänud 38 km.
Kona sõiduulatus: 54 km.
Tagasi Tallinnas on Hyundai justkui jälle oma koduterritooriumil. Konal on väga huvitav regeneratiivne pidurdamine, millega linnas piduripedaali puutuma ei peagi.
Seal, kus mõnel sportlikumal autol on rooli taga käiguvahetuslapatsid, on Konal lülitid regeneratiivse pidurdamise aktiveerimiseks ja suurendamiseks ning vähendamiseks.
Ent mingil hetkel oskab Kona mootoripidurdust teha isegi automaatselt, kui radar märkab ees peatunud autot (ei, selleks ei pea adaptiivset püsikiirushoidjat peal olema). Esialgu tekitab selline “tehisintellekt” hämmingut, aga tasapisi harjub ära.
Lõpetan lõpuks oma sõidu lausa 22-kilomeetrise akuvaruga.
Kona ei ole perfektne auto: see võiks olla veel pisut odavam, krossoveri asemel võiks olla midagi stiilsemat ja… ongi vist kõik.
Aga see on esimene sellises hinnaklassis elektriauto, millega saab keskmine pere Eestis oma sõidud tehtud ja ei pea sõltuma Elmo kiirlaadimisest, mis teatavasti veel praegu Konat ei toeta.
