Aastakümned tagasi oli vene autoga sõitmine kurb paratamatus. Seejärel istuti ümber lääne päritolu aga mitte oluliselt paremas seisus autode rooli. Elu paranes, autod läksid korralikumaks, nõukogude “raud” kadus tänavatelt ja liikus hooga vanarauda.
Kas nüüdseks on piisavalt aega möödas, et Lada või Mossega sõitmine on taas äge? Suvist tänavapilti vaadates võiks nii arvata küll. Ilusti taastatud autod, valge äärega rehvid ja pakiraamid katusel.
Lihtne aga kapriisne tehnika
Vene nostalgiaauto ostmisel on esimeseks asjaks, mida kontrollida, muidugi rooste. Kui on ilusti ja kuivas hoitud auto, siis on pool võitu käes.
Tehnoloogiliselt ei ole õnneks tegemist keeruliste autodega ning varusosi on samuti täiesti hästi saada. Pigem on vaja natuke tehnilist taipu ja valmisolekut ootamatusteks. Kotermannid ja pidev peenhäälestus käib vene auto omamise juurde. Olete ju kuulnud oma vanaisa ütlemas, et “süüde on vale” või “segu on rikas”.
Hinnad on mõnest sajast kuni kümnete tuhandeteni
Sõidukeid on müügis päris palju. Hinnad algavad mõnest sajast eurost, mille eest saab pigem varuosadeks sobiva romu. Teine äärmus on musta ehk uunikumi numbrimärgi vääriliseks taastatud autod, mille hind võib olla paarkümmend tuhat eurot.
Valisime mõned enda lemmikud ja kasutasime erinevaid hinnaklasse ning lähenemisi. Peamiseks argumendiks oli, et kas “oh, see oleks küll äge!” tunne tuli pilte vaadates või ei.
Lada Niva 1980, 15 800 eurot
Alustada tuleb muidugi linnamaasturiga! Musta numbriga Niva, mis välja lastud Moskva olümpia-aastal. Hind on ka vastav.
Selle eest saate end tunda kui kõige õnnelikum nõukogude inimene, kes on just saanud autoostu loa ja kimab oma tuliuue Nivaga turule produkte ostma.
Niva on tegelikult vägagi maastikuvõimekas ning kui must number ja investeeringulootus pole teile oluline, siis jahile või kalaleminekuks sobiks ka mõni odavam. Hetkel on kahjuks saada vaid üks 2003. aasta oma, mis pole enam äge ja siis üks 600-eurone ront.
VAZ 2101 1971, 12 900 eurot
Tõeline “maasikas”, mille kohta võib kasutada ka sõnu ilus, elegantne või stiilne.
Fiati disain ja musta numbrini taastatud originaalseisukord on nii proto-hipster, et sellega sõites ei pea isegi habet kasvatama. Ilusti elutoas hoida, siis mõnekümne aasta pärast saab seda hellitavalt kutsuda ka pensionisambaks.
Kes on selliste autodega sõitnud, need juba tunnevad ninas seda kuuma suvepäeva vinüülilõhna ja ustevahelt sisse tungivat kruusatee tolmu.
VAZ 21063 1988, 2500 eurot
Hallo kosmos, siin maa! Jätame nüüd need viiekohalised hinnanumbrid ja vaatame, mida reaalselt võiks osta. Näiteks see “null-kuus” tundub hea pakkumine.
Seda mudelit hakati tootma juba 1976. aastal ning ametlikult lõpetati 2006 (!). 2002. aastal sai see Venemaa enda turvatestides tervelt null tärni võimalikust neljast.
Aga mõistagi ei osta keegi seda autot turvalisuse pärast. Hea seisukord, originaalosad, kardinad tagaakendel ning riidest istmed. Valge äärega rehvid ostate ise juurde ja kruiisimine võib alata.
Või panete 1000 eurot juurde ja saate juba ilusad rehvid ning punase salongi. Seksikas, kas pole?
Moskvitš 412 1981, 7900 eurot
Taaskord üks ladvaõun. “Mossel” ei ole küll musta numbrimärki, aga omaniku sõnul on auto sellises seisukorras, et sisuliselt taotlemise vaev.
Põhjalik taastamise ajalugu on ka müügikuulutuses välja toodud. Sõiduomadustelt muidugi on VAZid paremad ning Moskvitšiga saab rohkem sellist õõtsuvat sõiduelamust, kus rooliga vänderdamine oluliselt mingit tulemust ei anna.
Samasugust autot, aga tavaseisukorras, saab osta 2500 euro eest. Kuulutuses öeldakse lakooniliselt, et heas seisukorras.
ZAZ 968 1985, 1400 eurot
Sapikaid ülemäära saada pole, see-eest on aga hinnad odavad. ZAZi soovitaks ainult sellele, kel sügav nostalgia või väga isiklik suhe selle autoga. Sõiduelamust või mugavust oleks selle auto kontekstis isegi kohatu mainida.
Vahva auto, seda kindlasti. Samamoodi nagu punnvõrr on vahva kaherattaline. Aga nendega igapäevaselt liigelda või teha üks pikem ringsõit mööda Eestit? Väga suur fänn peab olema.
Sellist autot tuleb hinnata mingi teise mõõdupuuga, et leida üles see miski, miks osta.
GAZ 24-10 1987, 9900 eurot
Volga – sovhoosidirektori, parteifunktsionäri, tehasejuhi ja ka taksojuhi auto. Luksusklass, kui nii võib öelda. Kuniks rooli istud ja sõitma hakkad. Siis saad aru, et ei olnud elu kerge ka kõrgel kohtadel. Aga siiski parem kui sapikajuhil.
Lingitud sai taaskord ilusti taastatud ja kallis versioon, sest ühtegi kohest remonti vajavat soodsamat hetkel pakkumises ei ole. Kui aga otsidki projektikat, siis 2500 eurot toob täitsa hea tooriku.
Hoopis rohkem on GAZ 21 ehk siis “vana Volgat”. Tavalisema saab kätte 4000 euroga. Perfektse ajalooga ning ideaalsesse korda taastatud uunikumi aga näiteks 45 000 euroga.
https://www.auto24.ee/used/2967306 sapikas
