Vinter-Peeter, Talvepeeter, Winter-Beater, nimed on erinevad, aga idee sama – talveauto. Sõitev, väga odav ja mille ainuke eesmärk on sind talvest läbi vedada, kuniks ilmad taas hobiauto rooli lubavad istuda.
Teisalt ei pea talveauto tähendama nukrat mandumist halli keskpärasusse ja halvast olukorrast võetakse autosõprade poolt tavaliselt maksimum.
Mis on eeldus, et olla hea Vinter-Peeter?
See tähendab tavaliselt tagavedu, manuaalkasti ja piisavat võimekust, et vabad hetked jäärajal veeta ning auto käsitlemist õppida. Lisaboonuseks ka üldine mugav ja miks mitte ka luksusklassis kulgemine. Tegimegi seekord valiku autodest, mis võiks ülaltoodud tingimustele vastata.
Aga miks siis on päisepildiks esiveoline Ford, te küsite? Lugege lõpuni, saate teada.
PS! Auto nimele vajutades, jõuate müügikuulutuseni.
BMW 523, 1997. aasta, 1000 eurot
Sellel autol on 125 kilovatti, mis tavakeeles tähendab 170 hobujõudu. Männiku karjääris “külksi” laskmiseks on seda rohkemgi, kui vaja.
Teisalt oli selle põlvkonna BMW’l peal juba täiesti adekvaatne stabiilsuskontroll, mis igapäevases liikluses aitab rasked ja ootamatud olukorrad ära korrigeerida. Koguaeg ei pea higise laubaga füüsikaga võitlema.
Lisaks on tegemist ikkagi 5. seeria BMWga, mis tähendab mugavat ja vaikset kulgemist ka 21 aastat hiljem.
Väga oluline on ülevaatus 2019. aasta juulini. Omaniku sõnul auto “sõidab ja toimetab ilusti” aga see tähendab teaduspärast ükskõik mida.
Mercedes-Benz C220, 1995. aasta, 1100 eurot
Mercedese fännidel on valik palju väiksem, kui baierlaste pooldajatel. Valisime välja C-klassi, sest sisu tundub olevat huvitavat värvi ning aitab talvekaamose vastu võidelda.
Samuti jäi silma müüja hinnang, et mootor on pommikindel. See jätab hiljem võimaluse auto müüa maha mõnele Kesk-Ameerika väiksema taseme kurikaelale või hoopis Aafrika sõjapealiku turvameeskonnale. Pommikindlust ei saa kunagi liiga palju olla.
Mootor, millel hobujõude 150, teeb täpselt seda, mida üks tagaveoline talveauto peab. Samuti on müüja sõnutsi vahetatud ära mitmeid õlisid ja auto on heas korras. Selliste tuhandeeuroste autode klassis on “hea kord” muidugi nii loominguline käsitlus, et mingeid suuri järeldusi sellest ei tasuks teha.
Audi A6 1,8 Quattro, 2001. aasta, 990 eurot
Loomulikult ka kolmas “sakslane” ja Audile omaselt nelikveoline. Mootor ei ole mingi eriline tuumajaam, aga 150 hobujõudu veab väiksemast hangest ja jääraja “nõelasilmast” kindlalt läbi.
Välja on toodud, et autol esineb roostet ja ülevaatus kehtib novembri lõpuni. Siin tuleb nüüd müüjale sügavalt kõrva ohata telefonis ja küsida, kui suur on tõenäosus järgmise ülevaatuse läbimiseks. Veelgi parem – ütle, et lööme käed, kui ülevaatus on olemas.
Kui kõik töötab ja toimib, siis on tegu mugava ja luksusliku autoga, millega võib vabalt liigelda ka suvisel ajal, kui hobiauto remondis on (ja ta enamjaolt on).
Subaru Outback, 2000. aasta, 1500 eurot
Vinter-Peeter võib olla ka mõistlikum. Vähem jäärada, rohkem metsateid. Selleks on Outback ilmselt üks parimaid variante. Suurendatud põhjakõrgus ja asjalik nelikvedu lubavad veidike kaugemale minna kui mõnigi eeltoodutest.
Konkreetne eksemplar on küll automaatkastiga, mis ilmselt natuke sõidurõõmu vähendab aga suurendab mugavust. Müüja sõnul on tehnika korras, vaid rooste teeb liiga. Kuniks see ülevaatust ei sega, pole ju vahet.
Lahe kahetooniline värvilahendus annab päris mitu lisapunkti. Praktiliste vajadustega inimese talvekas.
Ford Cougar 2,5 V6, 2000. aasta, 999 eurot
Tagaveolised said otsa ja ei ole mõtet valida välja 5 erinevat BMWd. Seega võtsime sisse ka ühe ägeda esiveolise. V6 mootoriga suur kupee-Ford. Kui kastist välja mõtlemine see on, ah?
Müüja tekst on aus ja usaldusväärne – 13 aastat ühe omaniku käes ja vaid paar roostetäppi? Ütleks, et elu parim diil!
Nahksisu, kahed rehvid, normaalne põhjakõrgus ja asjalik pagasiruum. Kui me poleks talveautole loo alguses teatud nõudmisi esitanud, siis võiks selle Fordi selle TOPi võitjaks kuulutada.
Lisaboonus või suur viga, oleneb kuidas võtta, on see, et ilmselt jääb see lõpuks ka aastaringseks sõidukiks.
