Parkimiskohti – ei ole vaja. Vähemalt juurde mitte. Mitte kunagi ja mitte kuhugi! Kasvava rahvastikuga pealinna (!) oluliste liiklussõlmede läbilaskevõime parandamine – no ei ole vaja. Kellegi “tagahoovi” ei tohi kohe kindlasti mitte midagi ehitada. Kui see lähenemine on veel inimlikul tasandil arusaadav, siis on kuulda juba ka neid, kes ei lubaks kuhugi midagi ehitada ning muudaks ühe või teise koha täiesti autovabaks.
Ebareaalne alternatiiv
Oot, aga millega siis sõita? Rattaga! Ei, ma olen (peaaegu) täitsa nõus. Lähemal mõtlemisel selgub, et ka minu esimene ja teine ratas olid fixied ning ma kimasin väidetavalt (!) nunnu jõnglasena nendega Pioneeride Palee ümbruses ringi juba siis, kui praeguste autofoobsete aktiivrattahipsterite vanemad alles Löwenruh’ pargis hilisteismelistena pelglikult jalutades mõtlesid, kas võtta käest kinni või mitte?
Mulle seega meeldib tegelikult rattasõit väga. Aga ma olen realist. Novembris ei ole hästi võimalik viigipükstega külgsuunas sadava vihmaga mõistlike pingutustega tööle jõuda. Ega pole see enamuse jaoks võimalik ka detsembris, jaanuaris, veebruaris ja märtsis. Jah, seda isegi siis, kui varustus on tip-top, rattal on hoidla/parka ning tööandja lahkus võimaldab pesu- ja riietusruume. Midagi pole teha, meie laiuskraad on selle osa aastast vastik, pime ja märg ning enamusele ei saa novembris rattasõit kunagi meeltmööda olema. Ka ei usu ma seda, et selle pimeda, märja ja vahetevahel suisa külma perioodi vältel autovaba kesklinn aktiivsusest pakataks.
Lapsed “pulga peal” koju ja fixiega käsitööõlut jooma?
Kui sellest laiuskraadi-probleemist vaatab autofoob julgelt üle, siis viimane hetk, kus tal võiks mingigi empaatiavõime tekkida, on siis, kui mängu tulevad lapsed. Igapäevaselt kolme lapse transportimise optimeerimisülesannet lahendav pereisa ei saa endale päris seda elustiili lubada, et transpordib novembris pimedas ja vihmas kolm eri trennis/ringis käivat last rattaga “pulga peal” koju, annab naisele musi – ja siis sõidab õhtul sama fixiega käsitööõlut jooma ja erinevatest orgaanilistest vuntsivahadest rääkima. Võimalik on ainult viimane. Ja seegi siis, kui naine lubab.
Ärge nüüd, autofoobid, pahandage, pidage lihtsalt hoogu ja tuletage meelde, et toimiv ühiskond on kokkulepe nii- ja naamoodi mõtlevate inimeste vahel. Autod ei kao niipea mitte kuhugi ning ka saastevabadel ja isesõitvatel (ja jagatavatel) autodel on vaja kuskil sõita – ning kuigi on tõenäoline, et ühel hetkel sõidab ja pargib selline “tegelane” end ära kuhugi, kus ta kedagi ei sega, tuleb üle elada ka aeg, kus asjad veel nii ideaalselt ei käi.
Hetkel paraku on veel vaja arvestada teistsuguse maailma olemasoluga. Eeslinnastumise “tagasi keeramist” võimaldavad lahenduste massidesse jõudmine on liiga kaugel selleks, et kümnete tuhandete inimeste summaarne ummikus istutud aeg aktsepteeritav kulu oleks. Aeg, teatavasti, on samuti üks ütlemata taastumatu ressurss.
