Kuulasin kannatlikult üht inseneri selgitamas, miks Land Rover nii otsustas teha, aga ta jutt ei tundunud ühestki otsast mõistlik – seetõttu kaalus auto ju kaks ja pool tonni. Sellega mitte niivõrd ei ületatud takistusi, kuivõrd lömastati nad.

Aga erinevalt esimesest inkarnatsioonist oli uus Discovery suunatud kogu täiega pereemadele. Nii et ehkki sel olid küljes kõik off-road’i jubinad, mille toel tõusta otse Ben Nevise tippu, tegeles turundus hoogsa veenmisega, et õigupoolest on see raskekaallane mõeldud hommikuste koolisõitude tegemiseks.

Enamik insenere ei teadnud lastest midagi

Selleks see paraku ei kõlvanud, sest tol ajal kandsid Land Roveri insenerid endiselt khaki-pükse ja armastasid muda. Enamik neist, ma kahtlustan, ei teadnud, misasjad lapsed on. Mis küllap oli ka põhjus, miks keskmise rea seljatugede alla laskmiseks pidi kasutama kahte kätt. See on aga võimatu, kui sul üks põngerjas süles ripub.

“Mis on põngerjas?” päris küllap keegi Land Roveris. “Mingi kuulipilduja mark?”

Hädasid oli veel. Näiteks, kui tõstsid üles tagumise rea toolid, polnud pagasiruumi enam ollagi. Mis tähendas, et su koer pidi olema piitspeenike ja su laste pead olid vaid mõne sentimeetri kaugusel tagaaknast. Mulle tundus see vähem kui suurepärane, mistap ostsin seitsmekohalise pereauto vajaduse tekkides Volvo XC90. Täna olen juba kolmanda sellise juures.

See on suur, väga suur

Kõik see on muidugi iidne ajalugu, sest väljas on uus Discovery ja esimene asi, mida sa teadma pead, on: see näeb välja naeruväärne. Eest pole viga ja kui kissitad, võib kõrvaltvaade ka päris hea tunduda, aga mida nad seal taga küll mõtlesid?

Vanal mudelil oli numbrimärk taga vasakul, sest välja tagaluugi külge oli paigaldatud ka varuratas. Aga uuel mudelil ratast pole. Nii et miks märk ikka servale jätta? Teine küsimus on selle pagana asja suurus.

See on üks neid autosid, milles veedad suurema osa oma äärelinnaelust, oodates, millal majaesine tee vabaks jääb, sest naabri autost mööda pressimiseks on see liiga lai. Isegi lehma seljas jõuaksid edasi kiiremini.

Tagaiste on nagu easyJeti turistiklass

Uus Volvo XC90 on samuti liiga suur, ent vähemalt avaldub see suurus ka ohtras salongiruumis. Discos pole see kaugeltki nii. Mind veeti ühe sellise tagaistmel peole ja ma ei tea ühtegi masinat peale Ford Galaxy, kus mul nii ebamugav oleks olnud. Iste oli liiga kõva, jalaruum väike ja istmete seadistus pakkus vaid kahte lihtsat võimalust: tikksirgelt püsti ja peaaegu tikksirgelt püsti. Nagu easyJeti turistiklass.

Asja ei tee paremaks seegi, et esiistmete peatoed näevad välja nagu ET pea pärast seda, kui ta on herilaselt nõelata saanud. Seda sellepärast, et vähemalt minu testautos oli mahutatud neisse ka televiisorid – aga pidage, miks pole keegi Land Roverile teatanud, et telekatel ei pea enam olema kinoskoopi? Need võivad olla õhukesed.

Kaugemal taga lähevad asjad aga huvitavaks, sest tagaluuki avades leiad eest terve seinatäie nuppe umbes nagu Starship Enterprise’i wifi-ruuteril. See tähendab, et istmeid saab tõsta ja langetada ükshaaval ja elektriliselt, ning see on vaimustav.

Kuhu kadus pagasiruum?

Paraku, enne seda pead sa asetama oma põngerja rentslisse, ronima sisse ja eemaldama pulga, mille seest jookseb välja pagasikate. Ahjaa, sealjuures tuleb olla ettevaatlik, et mitte samal ajal vajutada nuppu, mis viskab kogu auto tagaosa püsti taeva poole.

Ent ometi, kui oled pulga kätte saanud, langevarjuga tagasi maale langenud ning oma lapse rentslist välja koukinud, on sul seitsmekohaline auto. Ja kõigist välistest dimensioonidest hoolimata haletsusväärselt väike pagasnik. Mille ainus eelis on, et lapsed saavad koolis oma õpetajatele öelda: “Ma ei võtnud oma kodutööd kaasa. Autos polnud selleks lihtsalt ruumi.” Praktilise igapäevavahendina jääb Disco kindlalt alla suurele Volvole. Ja Range Rover Sportile, mis on samuti saadaval seitsmekohalisena.

Metsas ei saa selle vastu ükski X5

Aga missugune oli see autona? Noh, üsna hea. Vabakäigul on diisel pisut rabe, aga kord liikuma saanuna ümises see õrnalt ja kui veel jala põhja vajutasid, kuulsid vastupandamatut möiret.

Omajagu leiad ka kiirust ja kuna sel on vaid üks šassii, ei kaalu see rohkem kui mägi, mis tähendab, et seda on ka võrdlemisi rentaabel pidada. Ja muidugi, kuna sel on endiselt kõik Land Roveri rikkalikud off-road’i võimalused, pääsed sellega kaugemale metsa kui konstaabel oma BMW X5-ga.

Keda, lisaks mõrvaritele, see auto huvitama peaks?

Aga kui meie mõrvarid välja arvata, siis keda selline auto huvitama peaks? Põllumehed kasutavad kõik Mitsubishi ja Nissani kastikaid ning põhjusega. Nendega pääseb kõikjale ja sa võid suuremat hingepiina tundmata need lambaid täis lüüa.

Börsipoisid enne surevad, kui end Discos näitavad. See oleks selge märk, et neil on olnud halb aasta, mistap ei jaksa nad osta korralikku Range Roverit. Ja jalkaemmedele sobib rohkem Volvo.

Hobikorras off-roader’itele – kel vahel tuleb ette mõni ratsavõistlus siin ja nädalavahetusel pisut raietöööd seal – kõlas vana Disco isegi natuke loogiliselt, aga see uus on liiga plüüšist ja õrn.

Enamik konkurente on enda perest

Ja kui su süda ikka Land Roveri küljes ripub, on olemas Range Rover Evoque, erakordselt nägus ja väga kutsuv Range Rover Velar ja päris klassikaline ning endiselt suurepärane Range Rover.

Kui kõik see kraam on salongis kõrvuti, siis kelle suust tulevad sõnad “Mmm, jah, mulle see lolli välimusega Discovery, palun…”?

Mulle meenub vaid üks mees. Suurbritannia kuulsaim Discovery omanik. Kenneth Noye. Kes juhuslikult istub praegu kinni mõrva eest.

Ei, ära osta,

Väga hea maastikuauto. Kõik muu on üks parasjagu segane värk ja tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid.

Land Rover Discovery