Eestis on ligemale 100 000 kehtiva mootorratta juhiloaga inimest. Kuna valdav osa neist ratturitest kasutab oma kokku umbes 40 000 tsiklit peamiselt hooajalise liiklusvahendina, jäävad paljud neist külmade saabudes mõneks ajaks seisma.
Pikem seismine miinuskraadidega tähendab aga üht-teist mootorratta akule – ning selle pikaealisuse tagamiseks ja heas töökorras hoidmiseks võikski enne ratta hoiule panekut mõelda ka energiasalvesti hea tervise peale.
Mootorratturid ju teavad, et näiteks ühendatud akuga külma kätte jäetud või mitu aastat seisnud ratta mootor ei pruugi esmakäivitusel paraku alati käivituda. Kuigi alati ei ole sellisel juhul aku kurja juur, selgub sellistel puhkudel hiljem siiski sageli, et vooluallika korralikul laadimise või välja vahetamise järel käivitub ratas tõrgeteta. Taolisi olukordi on aga tegelikult üsna lihtne vältida.
Ehk kõige mugavam võimalus kaherattalise sõbra aku ületalve säilitamiseks on kasutada nutikat laadijat (nagu näiteks Noco Genius 10), millega võib aku ratta külge ühendatuks jätta.
Nii võib laadija sügisel tsikli aku külge ühendada ja vooluvõrku pista ning nii jättagi kuniks on aeg kevadel sõidukit jälle käivitama asuda. Taolised nutikad laadijad hoiavad akut pidevalt optimaalsel pingel ning ei kahjusta vooluallikat, vaid hoiavad seda terve talve jooksul hoopis hea tervise juures.
Täiendav eelis võrreldes energiaallika lahti ühendamisega on asjaolu, et sarnaselt autodele võib uuemate rataste puhul pikem vooluta seismine ECU-s ehk juhtajus häireid põhjustada. Nutika laadija kasutamisel neid õnneks karta pole vaja.
Kui tarka laadijat aga pole, on enamiku rataste puhul siiski võimalus ka aku lihtsalt eemaldada (või juhtmed lahti ühendada) ning seda kuivas ja ventileeritud ruumis hoida. Enne seisma jätmist võiks aku päris täis laadida ning teha seda iga kahe kuu tagant ka mootorratta seismise ajal. Selleks sobib põhimõtteliselt iga akulaadija, mis võimaldab laadimist sõiduki akule sobiva pingega (enamasti 12V, mõnikord ka 6V).
Mõnikord võib kuulda soovitusi tsikkel talvel lihtsalt aeg-ajalt käima panna ja sel lihtsalt natuke töötada lasta – mõttega, et aku end vahepeal natuke laadida saaks. See ei pruugi siiski kuigi mõttekas olla, sest külmkäivitus võtab akust väga palju energiat ning kasutatud voolu taastootmiseks peaks ratas lihtsalt üsna kaua töötama.
Ükskõik kas hoida akut pikema seismise ajal nutika laadija taga või see lihtsalt lahti ühendada, mõlemal puhul on mõistlik hoida seda ventileeritud ja kuivas (soovitatavalt plusskraadidega temperatuuriga) kohas, et niiskus või kondensvesi oksüdatsiooni ei tekitaks. Samas, oleneb küll hoiustamise paigast, kuid täielikult pole elektrisüsteemi niiskuse eest enamasti siiski võimalik kaitsta. Seega võib olla hea mõte kontaktid ja akuklemmid oksüdeerimisvastase pihustiga üle käia.
Lõpetuseks – mõned sügisesed tööd olenevad ka aku tüübist. Näiteks tavalised, “vana kooli” happeakud vajasid (ja vajavad) tõrgeteta tööks aeg-ajalt destilleeritud vee lisamist. Taolise aku puhul võikski enne hoiule panekut vedeliku taseme üle vaadata ning vajadusel selle normini kergitada. Uuematel AGM (mis on tegelikult samuti happega täidetud)- ja geelakudel, rääkimata liitium-ioon akudest, taolise kontrolli vajadus siiski puudub.
