“The car is the closest thing we will ever create to something that is alive.” ütles Jaguari firma asutaja Sir William Lyons. ning sellest põhimõttest on lähtutud ka XKR disainimisel.

Jaguar XK’d toodeti aastatel 2006-2013, ent olenemata võrdlemisi noorest vanusest säilitab ta endas kerget Briti aristokraatlikku hõngu. See pole nagu “päris” Downton Abbey, vaid pigem see Downton Abbey mis sa pühapäeva õhtul telekast vaatad. Kui välimus sellist kirjeldust ei kinnita, siis teevad ülelaetud kaheksa silindrit seda kindlasti.

Stiil ja jõudlus võivad tulla tagasihoidlikus pakendis

XKR oma tegeliku iseloomu kohta väliselt väga suuri vihjeid ei poeta. Ettepoole avaneva kapoti peal on Supercharged kirjadega tuulutusavad, külgedel kena alumiiniumviimistlusega margikirjad ning taga kaks summutiotsa. Kõik on elegantne, soliidne ning tagasihoidlik – sama valemit jätkatakse ka salongis.

XK mudeli tootmisaegadel kuulus Jaguar Fordile, mispärast on sinise ovaali mõjutusi tunda ka mõne materjali, näiteks roolinaha suhtes. Armatuur upitab ennast uhkelt juhi poole ning keskkonsoolis asuva ekraani ümber on tantsib heledam carbon-imitatsiooniga viimistlus. Käigukang ja selle ümbrus koosneb kroomist, nahast ja alumiinumist.

Ilusale brošüürijutule lisaks tuleb tõdeda, et mõned elemendid on tohutult ajast ees. Eriti infosüsteem, mis on kiire, loogiline ning olenemata natuke arhailisest kasutajaliidesest, parem kui nii mõnedki tänapäevased infoseadmed. Seda aastal 2006, kui enamik autosiseseid ekraane näitasid vaid raadiosagedust ning aega garantiiaja lõppemiseni.

Akustika on selle Jaguari suurim triumf

Mõned mootorid on lihtsalt niivõrd karismaatilised, et gaasivajutusel ununeb kõik mis on selle ümber, ees, taga või su panga säästukontol. 4,2-liitrine AJ33S V8 on ülelaetud Eaton-tüüpi kompressoriga, mis peaks teoorias oma 410-hobujõu ja mägedemõõdus pöördemomendiga möödakäijates piisavalt hirmu külvama.

Aga XKR ei tee seda numbrite, ringiaegade ning võidukihutamisega. Ta teeb seda väljalaskesümfooniaga, mis tavainimese mõõtu teisendades on võrdeline mõne Hans Zimmeri filmimuusikalise hitiga.

Niipea kui kütus silindrites plahvatab ja pöörded raevukalt piiraja suunas tuiskavad, tekib justkui mõnus ja bassisem variant AMG V8 mootoritele omasest lärinast. Täiskasvanulik, aga piisavalt tugevate võngetega kohalikes seismograafides paanika tekitamiseks.

Seal on ka ülelaaduri salakaval sisistamine ja pea kohene reageerimine, mis tänapäeva turbomaailma arvestades justkui värske õhu puhanguna avaldub. Huvitaval kombel – olenemata sellisest kapotialusest šedöövrist, on auto iseloom siiski võrdlemisi draamavaba ning talitsetud. Meile vahepeal vastu sõitnud Huracan Performantet sa maanteel sellega maha ei niida, aga mõne sama ajastu 911 hävitamine pole sirgetel ilmselt probleem.

Aga kui sa oled selle korda saatnud, keerad sa eurorahadega üleehitatud liiklussõlmest maha külateele ning naudid mugavat ja pingevaba kevadõhtust kruiisi. Rool ja vedrustus on mõistagi teravamad kui mõnel spetsiifilisemal sportautol, aga üldjoontes ikkagi väga pehme tunnetusega. Kui sa maanteel just hagu ei anna, siis veered sa Ferrero Roche kreemjas reklaamis.

Sarnaselt kuu aega tagasi sõidetud Volvo P1800’le, on XKR jällegi selline auto, kus sa koguaeg ennast stiilselt tunned. Sul oleks nagu koguaeg firmaülikond seljas ning hallipäine inglise vanahärra telefoni otsas, ehkki tegelikult kannad sa lühkareid ja sind tüütab kõnedega mõni Ameerika raamatumüüja

XKR on põgenemine. Pole vahet kas sõidad sellega pool tundi tööle ja tagasi või hoopis kaugele maale puhkama. Iga kilomeeter on iseendale ning nauding.