Paar kuud tagasi leidsin end olukorrast, kus läbida oli vaja umbes kilomeeter. Autoga polnud ilmselgelt mõtet, ilm oli ilus ja nina ees seisis elektritõuks. Mõeldud-tehtud. Ja sellest hetkest alates olen ma elektritõuksidest rohkem vaimustuses, kui ma eales oleks arvanud, et ma võiksin olla.
Ma ei ole suurem asi ühistranspordi inimene. Mitte, et ma selle üle nüüd teab mis uhke oleks, aga mu paraku lihtsalt eelistan, et ma saan minna täpselt sinna, kuhu tahan, täpselt siis, kui ma ise tahan.
Loomulikult on oma aja ja teekonna kuningas olemine mingil määral luksus. Eelkõige tähendab see seda, et see maksab rohkem raha kui ühistransport. Elektritõuksid on kusagil selle luksuse ja ühistranspordi piirimail.