Lisaks sellele käib seal hulk inimesi, kes päriselt lähevad sinna autot ostma või vähemalt sobivat kandidaati valima. Ülimalt hea võimalus automaailma uustulnukatele käsi külge panna, istmepolstrid ise järele proovida ja salongividinad oma silmaga üle vaadata.

Otse loomulikult käib seal ka lihtsal näitusehuvilisi. Olgu see siis suunitlusega näha kõige ulmelisemaid hüperautosid, visata pilk peale tutt-uutele tulevikutehnoloogiatele või lihtsalt veeta mõni tore päev.

Ka minul oli kindel eesmärk

Mina isiklikult endale hüperautot otsima ei läinud, mind eelkõige paelus idee sellest, et mul on mustmiljon hästi valgustatud autot, mida pildistada. Ja noh, Bugatti La Voiture Noire oma silmaga ära näha on ju kah täitsa tore. Aga siiski, eelkõige nautisin fotograafilist elamust.

Genf on vaieldamatult kõige tõutruum autonäitus, kus ma seni käinud olen ning tänaseks tean, et kahe ja poole päevaga seda meeletut sisu, mis seal on, kätte saada on pea võimatu. Niisiis on mu näitusekogemus peamiselt kontsentreerunud mu enda silmi särama panevate eksponaatide ja detailidega.

Ma ei plaaninud kogu sündmust kaadrisse püüda ja iga viimse kui autoga üdini tuttavaks saada ja mul on tegelikult hea meel, et ma seda isegi ei üritanud.

Tahtsin teha plaani, aga läks nagu ikka

Esimesel õhtul jõudsin halli paar tundi enne sulgemist ja lahkusin sealt tegelikult enne, kui see suleti. Istusin rongi maha ja mõtlesin välja süsteemse plaani. Plaani asemel läksin järgmisel hommikul sama targalt tagasi ja otsustasin, et vaatan, mis saab.

Tegu on üüratult suure alaga. Saalikilomeetreid tatsusin oma külastuse jooksul kokku paarkümmend ning arvestades, et enamik minu igapäevaseid kilomeetreid jääb ratastele võib kaob kontoriaja sisse ära, oli see päris väsitav elamus.

Noh, kui sa loomaaias käid, siis vahepeal on lihtsalt tühjad alad ja niisama jalutamist on palju, värske õhk ja nii.

99% osalejatest pingutab kogu raha eest

Genfis on ruum aga pungil asjadest, mida vaadata ja inimestest, kellega arvestada. Sisuliselt tühja ruumi ei eksisteeri ja kuna tegu on siiski üpriski maineka üritusega, on neid eksponaate, millest emotsioonitult mööda kõndida, väga vähe.

Vahet pole, millised autod sulle meeldivad – iga vähegi asjalikum näitusel osaleja on andnud endast parima, et silma paista ja seda nad üldjuhul ka teevad.

Ma nägin vist ainult kahte pettumust valmistavat interpretatsiooni, mis panid mind mõtlema, et Genf on küll selline koht, kuhu vist ei ole mõtet ronida, kui sul päriselt pole eriti midagi näidata ja pole ka piisavalt vahendeid, et saavutada mingit silmapaistvat viisi, kuidas seda näidata.

Nii. Palju. Asju. Toimub.

Üldjuhul sillerdavad autod miljonis eri toonis ja väljapanekud on viimse detailini timmitud, aeg-ajalt leiad ennast mõne osaleja platsi keskelt keset inimestehulka, kes korraga tantsima hakkab või siis ootad, kuni autodelt hoolikalt tolm pealt pühitakse, et see ideaalne välja näeks. Nii. Palju. Asju. Toimub.

Keskpäeval ja õhtuti on rahvast piisavalt, et bokside vahele tekivad haneread inimestest, kes tatsuvad ja pildistavad ja sahmivad, seega lihtsam on vooluga kaasa minna kui üritada ennast kusagilt visiooniga läbi pressida. Osade eksponaatide juures on tühjus, osade juures pead lähemalt vaatamise jaoks pikalt ootama.

Hommikud on kõige toredam aeg. Siis on osalejad ise puhanud ja vaiksetel hommikutundidel on neil endil motivatsiooni ja viitsimist sinuga rohkem tegeleda ja sulle autosid ja muid tegelasi lähemalt tutvustada.

Eelistatakse reaalseid ostjaid

Ma näiteks jäin seisma Startechi boksi juures, sest tahtsin oma elukaaslasele Aston Martin Vantage’ist pilti teha, aga nagu kiuste ilmus tol hetkel kusagilt välja üks härra, kes päris ausalt tundus nagu ta tahaks seda autot ära osta. Korraga oli kogu kaader teda, ta naist ja Startechi inimesi täis.

Ja kuni ma seal ajaviiteks Bentley Continentalit ja Brabuse tuunitud legendaarset Gullwingi pildistasin, ilmus korraga üks härra Brabuse tiimist ja kutsus mu autosid lähemalt vaatama.

Teoorias saab ilusti küsides muidugi enamikesse aladesse sisse, mõnes kohas peab lihtsalt veidi ootama. Aga Brabuse boksis veetsin ma märkamatult kaks tundi kogu oma näitusepäevast ja sain aru, et näitust on võimalik kogeda väga erinevatel viisidel.

Kahe tunniga õppisin ühe boksi inimeste ja autode kohta palju rohkem, kui peale vaadates arvata oskaks – ehkki enamikes kohtades on puutetundlikud ekraanid, kust oma info ka ilma suurema sotsiaalse pingutuseta kätte saad.

Kui oma kaardid õigesti mängid, võid seal ka mitu nädalat olla

Kui hästi läheb, huvitab sind reaalselt ainult ühe osaleja väljapanek ja siis võid sa ennast hommikul sinna sisse smuugeldada ja õhtuni nende VIP alal baaris muljetada. Kahe nädalaga jõuab nii päris mitu boksi läbi baaritada.

Mul nii palju viitsimist ei olnud, seega kui kätte jõudis reede ja mul oleks olnud enne tagasiminekut veel suurem osa oma päevast seal veeta, siis ma lihtsalt enam ei tahtnud. Mitte, et mul kõik vaadatud oleks – jah, ma nägin ilmselt kõigi eksponaate, aga reaalselt süveneda jõudsin üksnes mingisse murdosasse – vaid ma lihtsalt ei jaksanud enam.

Kui sa oled juhuslikult üks nendest, kes mõtleb, kas järgmine aasta minna või mitte, siis mine kindlasti. Nii palju, kui ma olen suhelnud inimestega, kes ei ole autoajakirjanikud või fotograafid, on nad täpselt sama meelt, mis mina tänaseks.

Genf on meeletult tore koht, kus üks kord ära käia, aga järgmine kord ilmselt mõtlen mitu korda, enne kui otsustan, kas ma reaalselt tahan uuesti minna.

Autod on muidugi erinevad ja üleüldine messielamus teine, aga ma ei ole kindel, kas mul aastaga tekib uuesti liiga suur tahtmine Palexpo messihoonet läbi vantsida.

Pilet on odav, aga toitumine eeldab paastumist

Kui sa ikkagi otsustad minna, siis tea, et päevapilet ei maksa suurt midagi, umbes 12 eurot. Kui kohale saad ja majutuse eest oled nõus maksma, siis piletiraha on täiesti ebaoluline summa.

Küll aga on ilmselge, et autode vahele burksi ja jäätisekokteiliga sind ilmselgelt ei oodata, seega toitlustusalad on peidetud messisaali äärealadele ning on muidugi messitoitlustuse hinna ja menüüsõnastuse väärilised.

Reaalsuses ootad sa järjekorras, et “restorani” laud saada, hingetuks jooksnud teenindaja käest saad oma portsu friikaid ja käntsaka kana kätte ja kohe kui sa lõpetanud oled, maksad selle eest end oimetuks ja leiad ennast taas saalisagina seest.

Samas, kuidagi tuleb kogu see mass ära toita ja teenindada, seega ei saa neile “restorani” elamuse kvaliteeti ka pahaks panna.

Mis puutub autodesse endisse, siis minul oli enda lemmikute välja hekseldamine küllaltki kerge. Mind ei paelu liiga palju tulevikuautod, autonoomsus ja energiasäästlikkus, vaid sootuks teised asjad.

Mulle ikkagi meeldib bensiin rohkem

Neid teisi asju on Genfis tänaseks tunduvalt vähem. Üks kolleeg küll pärast mu naasemist uuris mu arvamust, et kas oli ikka piisavalt keskendutud naftakriisi tulekule ja tuleviku roheliseks muutmisele.

Neelatasin korraks ja vastasin midagi ebamäärast, sest minus on vist liiga palju matslikku petroseksuaali, et mind igasugune elektrindus, ökondus ja maailmapäästmine kuidagi paeluda suudaks.

Mida rohkem bensiini autosse kallata saab, seda lõbusam ta tõenäoliselt on, eksole…

Kogu mu väsimus ja tüdimus muidugi leevenesid, kui ma pärast mitut tundi oma pildimaterjali olin läbi jõudnud vaadata. Ohkasin heldinult ja tõdesin, et nii tore on vaadata.

Kui need pildid ise koju kätte tulevad, on neid palju raskem hinnata, kui siis kui sa oled need prantslaste, sakslaste ja tenerifelaste vahel nügides ise purki püüdnud, oma valusad jalad ja õlist kana täis kõhu hotellis välja maganud ning õnnelikult koju tagasi jõudnud.