Samuti oli tema sõnul pretsedenditu poliitika muutmisest teatamise viis, sest tavapäraselt teavitatakse turge sellistest olulistest otsusest pärast OPEC+ organiseeritud koosolekuid. “Praegune nõrgalt koordineeritud tootmiskärpe plaani avalikustamine näitab, et OPEC+-il oli otsusega tuli takus,” leiab Raamat.
Pikaajaline hinnasurve
Ta selgitas, et kui aasta alguses püsisid nafta maailmaturuhinnad stabiilselt tasemel, mida võis lugeda tootjariikidele sobivaks, siis paaril viimasel nädalal tabas panganduskriisi varjus hinnalangus ka naftat. “Nii testis Brenti toornafta hinnaindeks isegi 70 dollari piiri – turuosalised hindasid riske maailmamajandusele, ja sellest tulenevalt ka naftahinnale, kõrgeks. Sellest tulenevalt põhjendasid naftatootjad äkilist tootmiskärbet arusaadavalt sooviga tagada turgudel hinnastabiilsus,” tõi Raamat välja.
Tootmiskärped kuulutati välja 2023. aasta lõpuni, mis lisab Raamatu sõnul turgudele pikaajalist hinnasurvet. “Maailma Energiaagentuur ja teised analüütikud on hinnanud, et selle aasta teises pooles jõuavad naftaturud arvestatavasse defitsiiti ja iga barrel, mis maailmaturult ära viiakse, ajab nõudluse-pakkumise veel enam tasakaalust välja.
Siiski tasub silmas pidada, et kuna osad OPEC+ riigid toodavad juba praegu alla oma tootmiskvoodiga määratud sihttasemete, siis füüsiliselt tegelikult hirmutatud mahus tootmine ei vähene. Lisaks ei jõua Venemaa lubatud 500 000 barreli mahus tootmiskärbe täielikult maailma naftaturgudeni, sest väheneb hoopis kodumaise rafineerimissektori tarbimismaht,” möönis ta.
Raamatu sõnul on küsitav ka nõudluse väljavaade, mida piirab ebakindlus majanduses ja keskpankade jõuline intressipoliitika.
Hiina nõudlus ei kasvanudki nii palju