Aasta auto 2019: miks ei valinud mina Kia Stingerit?
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Reedel kuulutati välja Eesti aasta auto 2019 ja selle tiitli pälvis sportsedaan Kia Stinger. Palju õnne! Teise koha pälvis Kia Ceed ja kolmandaks jäi Ford Focus.
Aasta auto valimist veab eest Tõnu Ojala Tehnikamaailma ajakirjast. Süsteem on lihtne. Iga žüriisse kutsutud ajakirjanik saatis kõige pealt selle aasta uudismudelite hulgast oma isikliku TOP 10 ja sellest tekkis TOP 6. Selle panid kõik omakorda uuesti isikliku eelistuse järgi ritta ja nii selguski võitja.
Olin üks nendest ligi 20st ajakirjanikust, kes sai žürii töös osaleda ning tunnistan, et kuigi minu valiku esikohal ei trooninud Stinger, olen ma lõpptulemusega rahul.
Miks ma ei pannud Stingerit esimeseks?
Või siis teistpidi – mis oli minu lemmik? Ford Focus. See tuli läbi keerulise mõistus vs tunded sisemise võitluse. Kas minust on saanud üdini ratsionaalne ja igav inimene, kes ei suuda 370-hobujõulist sportautot hinnata? Kindlasti mitte, aga sellest hiljem. Kõigepealt Focusest.
Focus on autori arvates eriti ilus ST-line paketiga.
Esiteks aitas Focuse esikohale see, et olin suvel saanud Prantsusmaa mägiteedel proovida kõiki mootoriversioone. Aasta auto valimisel proovisõiduks olnud 1-liitrine bensukas ei oleks nii kõrget kohta saavutanud.
Vabalt oleks võinud ka esikolmikust välja jääda. See on üks täiesti mõttetu mootor. Kütusekulu on erinevates versioonides vahemikus 4,8-6,0 liitrit sajale. Suurema, 1,5-liitrise bensiinimootori kulu jääb 5,3-6,0 liitri vahemikku.
Üks liiter ei ole normaalne!
Olematu vahe, aga arusaamatult palju kiitust saanud 1-liitrine jääb liiga nõrgaks. Linnas ilmselt piisav, aga mootor läheb piirajasse nii ruttu ja ootamatult, et see võib maanteel möödasõidul lausa ehmatada. Eriti manuaalkasti puhul.
Samuti puudub mul usk, et garantiiaja lõpul ja auto järgmise omaniku käes need piirajasse sõidetud 1-liitrised eriti kuum kraam saab olema.
Focuse ilmselt suurim miinus on konkurentidega võrreldes pigem kõrgem hind.
Focus on väga ilus (subjektiivne arvamus) ja väga heade sõiduomadustega (objektiivne arvamus). Lisaks on auto sisemõõtmed tublisti kasvanud ja “tavaautode” klassi on ammu juba värsket õhku vaja! Seega leidsingi, et 1,5-liitrise bensukaga ST-line paketiga Focus oleks piisavalt palju kõike, et teenida aasta auto tiitel.
Aga ikkagi, mis Stingeril puudu jäi?
Lõplik finess ja “viimane miil”, millele lisanduvad paar väga olulist maitsevääratust ja väga loodan, et kui kunagi tuleb Stinger 2, siis on need vead parandatud.
Välimus on jõuline, auto on suur ja ruumi on palju. Kes disainiosakonnas aga leidis, et kapotile tuleb liimida plastikust VÕLTS-õhuvõtuavad (hind Amazonis 12 dollarit) või need tagatuledest küljele lõikuvad helkurid, võtku teadmiseks – teie süül oleks võinud Stinger vabalt Eesti aasta auto tiitlist ilma jääda.
Auto interjöör on minu jaoks sama oluline, kui välimus, sest enamiku aega veedan ma just seda vaadates.
Stingeri sisu ei ole kole, aga see on täpselt selline, et ta on natuke ajast maas juba praegu, veidike igav ja tavaline. Aga konkurentidena ei sihita minu teada tavaklassi vaid pigem sakslasi. Kogu aur on Stingeril läinud mootorisse, mis on muidugi super ja tõstiski Stingeri minu TOPis kolmandale kohale.
Kindlasti mitte kole, aga mitte ka eriline interjöör.
On ainult üks õige Stinger
Stingeri puhul on oluline märkida, et ilmselt enamik ajakirjanikest valisid aasta autoks just Stingeri tipp-mudeli, 370-hobujõulise mootoriga jõhkardi (49 900 eurot).
Ringvaate saates pidid Padar ja Muttika sõitma näiteks diiselmootoriga Stingeriga (45 900 eurot), mis on lausa 170-hobujõudu nõrgem ja seega täiesti tavaline suur sedaan. Nende kahe vahel asub veel üks 247- hobujõuline bensiinimootoriga versioon ja maksab 44 900 eurot.
Neid numbreid vaadates on näha, et kõigest 5000 lisaeurot toob hoovi auto, millega saab foori taga ja maanteel häbisse jätta väga palju sportsedaanide turul võimutsevaid sakslasi. Ainuke Stinger, mida peaks ostma.
Ja kõik teised?
Teisele kohale panin ma Peugeot 508. Mulle meeldib, kui autofirma näeb vaeva. 508 salong ei ole küll täiesti uus, sest sarnast disainikeelt räägivad juba sama margi linnamaasturid, aga sellegi poolest on tegu kihvti kohaga kus olla.
Natukene naljakas, kas pole?
Ka välisdisain on kena ja voogav, kuigi raamita uste idee jäi lõpuni mõtlemata, sest alla lastud akendega tagauks näeb välja selline nagu pildil. Kes, miks ja kuidas selle heaks kiitis?
Kia Ceedi valisin neljandaks, sest seal on ainult mõistus, ei mingeid tundeid. Väga hea, soodne ja lõputult mõistlik auto, aga mu vere oktaanarv on liialt kõrge, et ainult ratsionaalsusega tegeleda.
Volvo V60 on kahtlemata hea ja turvaline auto. Samas on selle disainikeel, mootorid ja kõik muu nähtud peaaegu kõikide teiste sama margi mudelite puhul ning midagi uudset siin ei ole.
Viimaseks jäi Audi A6. Sõiduk, mis hinnakirja järgi võib küll alustada 46 000 juurest, aga kõrgema klassi sedaanile väärilises varustuses maksab ligi 100 000 eurot (valimistel oli proovimiseks 92 000 eurone versioon), võiks jalust rabada.
Ülimugav ja mõnus auto, kahtlemata. Aga minu maailmas peaks selline hinnaklass pakkuma midagi täiesti erilist – elektrimootor (Jaguar I-Pace), täiesti ulmeline tehnoloogia või megahüpersportautolik mootor ja sõiduomadused (Alfa Romeo Stelvio QV).
Kuus väga head autot, aga igaüks eri moodi.
Lõpuks on aga mul hea meel, et kolleege mingid disainiga seotud pisiasjad ei seganud ja Stinger sai esikoha. Tegemist oli selle aasta ühe huvitavaima autoga ning sportsedaanide karmis konkurentsis on tore uuele tulijale võimalus anda.
