Jah. Et meil on idee, hakkame tegema. Ja siis otsime lahendused, kui probleemid tekivad ja seejuures ülitihedas graafikus, kus on nii suur avalik huvi. Täiesti geniaalne. Euroopas pole kunagi nii tehtud. Alati on nii tehtud, et sada aastat tagasi tekkis idee, kolmkümmend aastat tagasi hakati planeerima, viisteist aastat valmistati ette, siis viie aastaga ehitati valmis ja öeldi, et no vot, nüüd on hästi.
Nüüd me teeme startupi põhimõttel, aga see tähendab valmisolekut muudatusteks, see projekt on kogu aeg elav, ta muutub. See on minu jaoks täiesti müstiline, kas meil õnnestub meie konserveerunud olukorras, eriti avaliku sektori poolt vaadates, kas õnnestub sellest läbi murda.
Otsused tuleb teha kiiresti ja tuleb teha neid ilma alati viimse detailini kõike ette teades. Me teame, et muidu tahetakse teada, et oleks täpselt teada, kui kallis 25 aasta pärast pileti hind on seal. Ja siis tulevad grupijuhid, igaühel on oma huvid.
Kes tahab sellest midagi teenida, kes tahab mingil põhjusel vastu töötada, arhitekt ütleb, et ärge siia jaama pange, meil on siin kesklinn. Ta isegi ei mõtle selle peale, et Vesterbacka ütles välja, et see projekt peab hakkama muutma olemasolevat, mitte ei pea kohanema sellega. See on ju asja mõte.
Ma tahaksin näha, kuidas see õnnestub. Kas ollakse valmis sellega kaasa minema või istutakse jalg üle põlve ja öeldakse, et meil pole mitte midagi vaja, meil on siin reservaat.
Nii suuri infrastruktuuriprojekte pole meil varem erarahaga tehtud. Kas meil on üldse paigas seadusandlus või mingid reeglid, et mida Vesterbackal oma tunneli tegemiseks üldse vaja saada on? Kas näiteks Tallinna linnavalitsuselt ehitusluba? Võib-olla on nii, et kui ta oma rahaga tuleb, siis polegi tunneli ehitamiseks näiteks parlamendi luba vaja.