Autotööstuse punasest raamatust on taaskord maha tõmmatud üks haruldaseks jäänud liik. Mõtle nüüd, mitut kiiret tagaveolist luukpära sa tead? Ning kui paljud neist üldse veel hiljuti tootmises olid?
BMW hoidis viimasena selle sugu uhket lippu üleval oma tagaveolise rida-kuus turbo 1. seeriaga (M140i), mida ümbritses aukartustäratav “ära iial anna alla” suhtumine.
Aga see auto on läinud ning asemele tõi BMW nelikveolise ja pisut konventsionaalsema kuumpära, millega A35 AMG, Audi S3 ning Golf R tahavaatepeeglitesse ilmudes paanikat tekitada. Läksin siis internetti ja vaatasin, kuidas puristide poolt vallandatud pahameeletorm uut “esimest” sööb. Kohati saan sellest aru, sest ühest aspektis on tegu pärandi nurka viskamisega.
Teisalt ma mõistan baierlasi, sest 1. seeria müüginumbrid polnud enam päris sellised nagu tahta võiks.
Tsiviliseeritud kiskja – nii paberil kui praktikas
‘Pop The Hood’ ütleb Paul Walker mu peas ning vastu vaatab seni kõige võimsam 4-silindriline mootor, mis München disaininud on.
306 hobujõudu on päris ilus number, aga 450 nm pöördemomenti on veel muljetavaldavam. Kiirenduses on seda kaunilt tunda ka, sest pärast turbo efektset sisenemist kestab rusikahoobilik edasisööst lineaarselt peaaegu piirajani välja. Umbes nagu oleksid insenerid võtnud diisli madala-pöörde-väändeomadused, korrutanud need kahega ja jaganud tahhomeetri peale ära.
Kunstlik heli kõlaritest mu kõrvu väga ei paita, aga Järvevana tunnelis kuuldav paugupopurrii see-eest küll. Gaasitunnetus on seadistatud üpriski teravaks ning õnneks puudub M135’s ebameeldiv “pöörderippumise” nähtus, mis lubab omakorda autot pisut teravamalt käsitleda.
ZF 8-käiguline automaatkast ei ole nüüd nii kiire kui konkurentide topeltsiduriga üksused, aga suudab tänu oma ülesvahetusel tekkivale “hoole” siiski meeli ülendada. Umbes nagu sõidaksid üle Mario Karti kiirendusriba.
Ja siis on see nelikvedu, mis annab lihtsalt määratu-lõpmatuna tunduva pidamise. Ma testisin auto sisuliselt paduvihmas keset mõnusat kurvilist teed ning ka sellistes oludes suudab M135 jäta väga kindlakäelise ning talitsetud mulje. Abiks on muidugi Torseni diferentsiaal esisillas, i3 mudelilt pärit uudne ARB “veojõukontroll” ning eelkäijast kergem kaal. Eco peal linnas kulgedes liigub BMW vaid esiratastega, ent BMW sõnul muutub M135 pärast järsemat gaasivajutust nelikveoliseks millisekundite jooksul.
Pidurid haaravad aplalt kinni juba väga õrna pedaalivajutuse pealt, mistõttu on vasaku-jala-pidurdamistehnikat viljeledes lausa lust võimalikult hilja enne apeksit hoogu maha võtta. Rooliraskus on täpselt parajaks sätitud, nuriseksin ehk ainult liiga paksu rooliratta üle.
Veermik jätab üllatavalt pehme mulje, ent läbivajuvat ning hüplikku käitumist kurvides pikeerides ma ei täheldanud. Tasakaal on täpselt paika pandud.
Aga ikkagi tundub mulle, et M135 on natuke liialt tsiviliseeritud, justkui oleks tal veel kaardipakis veel üks Jokker mängida.
Kahtlustan, et M-diviis planeerib A45 AMG ja RS3 vastu võitlemiseks võimsamat M140 mudelit, mis võib selle väikese tühimiku mu hinges täita.
Esivõred võiks mootoritega samas taktis väiksemaks muutuda
Välimus on ehk ainus koht kus ma tegelikult üldse nina kirtsutaks. Agressiivne spoileriring, silmatorkav sinine värv ning 19” veljed teatavad sulle fooritagustest kavatsustest küll, aga mõneti oleks uus 1. seeria nagu identiteedikriisi küüsis kinni.
Ühe nurga alt meenutab ta oma põhikonkurenti AMG A-klassi, teise alt ilmnevad jälle 2010ndate Impreza STi jooned. Ja siis on need üüratud “neerud”, mis ei ole tasakaalus ägedate esituledega.
Salongis on mu arvamus täpselt vastupidine. Kui enamjaolt võid sa ka kõige pisemas uues autos albatrossi kombel käsi sirutada, siis M135 on seest üsna väike ja konkreetne. Piilarid ei blokeeri liialt vaatevälja ning kõik ergonoomiliselt ideaalses käeulatuses, sealhulgas ei ole kompromisse tehtud ka kaassõitjate mugavuse arvelt.
Tagaistmetel on ruumi rohkem kui eelmise põlvkonna mudelil, ent päris 3. seeria stiilis tagapinki oodata ei tasu. Materjalid on tummised, ehituskvaliteet kõrge ning iDrive infosüsteem jätkuvalt üks parimaid maailmas.
Kas M135 on vääriline järglane eelnevatele põlvkondadele? Ma arvan küll, aga selle auto mõistmiseks pead sa oma mõtteviisi muutma.
Sa ei saa teda võtta samasuguse pöörase tagaveolise kunstiteosena nagu eelmine M140 oli, vaid hoopis väga argiselt kasutatava ja võimeka sportluukpärana. Audi S3 ning A35 AMG pole mu käte vahele veel jõudnud, aga Golf R’ist on M135 mu silmis igatipidi üle, puhtalt juba karakteri poolest.
Meie ilmastiku-ning tänavaoludesse sobitub M135 ideaalselt. See on täiesti mõistlik, mugav ning praktiline luukpära, millega piki Tammsaare ummikuid ja Laki tänava kuumaastikul seigelda. See-eest põika läbi kurviliselt teelt ning emotsioonilaviinist puudu ei tule ning seda ilmselt ka talvel (4WD, khm!).
Ja kui purist sinu sees “esimest” sellisena aktsepteerida ei suuda, siis alati võib müügisalongis sammud seada M2 ja M3 suunas.
Fotod: Autor
Jah, osta,
BMW M135 puhul on tegu täiesti mõistliku, praktilise ning mugava argisõidukiga, mis suudab samaaegselt ka paljude kiiremate autode tahavaatepeeglisse ilmudes hirmu sisendada.
