Kumma valiks mina?

Mõlema baashinnad hakkavad teisel pool 40 000 eurot, aga palun näidake mulle ühte inimest, kes astub nende autode müügisalongi ja palub endale kaasa pakkida kõige odavam versioon? Justnimelt, neid autosid ei osteta, et kokku hoida.

Igatahes, kaks väikest luksussedaani ja väga lihtne/keeruline küsimus – kumma ma ostaks ise, kui tõesti on valikus vaid need kaks? Ei, ärge hakake, et “no tegelikult on ju Audi..” või “selle raha eest saaks ülikõva Alfa..”. On ainult  need kaks. Minu lugu, minu reeglid.

Kas valiksin legendi turvalisest põhjamaalasest või muistendi sportlikkust ja filigraansest sakslasest? Vaatame siis neid korraks.

BMW puhul on piltidel 320d ehk diiselmootoriga versioon, millel 190 hobujõudu, aga olen sõitnud ka uue 330i bensiinimootoriga versiooniga, millel 258 hobujõudu. Volvo osales testis esiveolise T5 versiooniga, millel 250 hobujõudu. Seega, täiesti võrreldavad autod.

Raske, kui oled vana ja mäletad asju

Enamik suudab vast ette kujutada, et kui raske võib olla elada kuulsa inimese järeltulijana, kelle nimi kõigil ainult positiivseid emotsioone tekitab. Näiteks kuulsa Schumi poeg Mick Schumacher, kes on samuti võidusõitja. Kõik eeldavad sinust vaikimisi ainult parimat: “Noh, poiss, millal F1 tiitel siis tuleb?”.

Seesama valus taak ripub nii BMW 330i kui ka Volvo S60 T5 R(-Desing) kohal. Oli ju näiteks E46 põlvkonnas 330 ehk 3-liitrine R6 mootor mudelivaliku ladvaõun, kui M3 kõrvale jätta. Samamoodi paneb nostalgiaviiuli helisema Volvo 850 T5-R nime kandev kastikujuline kiiresõidu Volvo, mis on ammu juba legendi staatuses.

Entusiasm oli nii üleval, et algul ununesid faktid

Seetõttu oli kerge eelhäälestus ka minul. Esimese hooga mul ei tulnud isegi meelde, et 330i tähendab tänapäeval neljasilindriga kaheliitrist ja Volvo nimes R tähistab disainipaketti, mitte “Ragnarökki”, “Race” või “Raju”. Ka Volvo kapoti all on nelja silindriga kaheliitrine.

Arusaadavalt auto, mis kiirendab 0-100 km/h 6,5 sekundiga, ei ole kindlasti aeglane. Jama on lihtsalt see, kui sa ootad midagi enamat, sest T5 ja R. Sama asi ka 330i roolis, mis kiirendab lausa 5,8 sekundiga sajani.

Edasi läheb asi õnneks ülesmäge, kuniks ta varsti jälle kolinal alla tuleb. Sellest muidugi loo lõpus, sest lugejat tuleb hoida pidevas pingeseisundis.

Mõlemad autod on disaini osas plusspoolel. Me võime natuke viltu vaadata Volvo tagatuledele ja 3. seerial on väidetavalt igasugu jooni ja nurki liiga palju, aga autodisaini kaalutletud keskmisest on mõlemad kindlasti mitu pügalat ülalpool.

Eriti muidugi punane R-Design paketiga Volvo ja sinine M sportpaketiga BMW. Välimus ON oluline ja värv sealjuures ka, ma jään sellele lõpuni kindlaks.

BMW on seest ootuspäraselt klassikaline ja kui sa oled sõitnud ükskõik millise teise uue Volvoga, siis on kõik sama ka S60 puhul. Püstine ekraan, mille kasutuskogemus erineb oluliselt teistest autofirmadest, sest puudu on suured värvilised ikoonid ja pigem on mindud skandinaavia minimalismi teed.

Mulle Volvo minimalism meeldib, sulle võib olla mitte. Kohtus näeme.

Ulme vs päris elu

BMW pakub erilise võimalusena teatud meediasüsteemi juhtimist vaid viibetega. Ma olen igasuguste ulmeliste lahenduste täielik fänn, seega viipasin hoolega. Kuidas oli? Ilmestame seda kahe liikuva pildiga.

Kuidas ma arvasin, et ma välja näen

Kuidas ma tegelikult välja nägin

Funktsionaalsus on veel piiratud mõne üksiku tegevusega (vaata videost) ja alati see ka ei toimi. Sellest hoolimata saab ulmepunktid ausalt kätte, puhtalt katsetamise pärast. Järgmiseks paluks katsetada mõtete lugemise ja hologrammidega!

Auto on aina enam muutumas tehnovidinaks ning nii S60 kui uus 3. seeria on kenasti selle rongiga õiges suunas teel. Volvol on ju lisaks veel äpp, millega saab autot eemalt igasugu olulisi asju tegema panna nii mobiililt kui arvutist. Loogiline, aga harvaesinev lahendus.

250 hobujõudu on õige ja õiglane

Kui Volvo esmane emotsioon sõiduomaduste osas oli kerge nostalgiapõhine pettumus, siis nädalavahetuse lõpuks oli kõik paika loksunud. See ei ole 850 T5-R järeltulija, vaid laenab lihtsalt tuttavaid tähti. Natuke kaheldava väärtusega tegu, aga turundusosakond seekord ilmselt võitis.

Siiski, mõlema auto puhul on 250 hobujõudu täpselt selline tavamaailma tipptase, kust edasi on juba kerge overkill. Suhteliselt kindel on, et näiteks 400+ hobujõulise auto täielikku ressurssi ei osata ega tahetagi enamike omanike poolt kunagi ära kasutada (jah, ma räägin ringrajast).

Aga veerandtuhat hobust võimaldab ohutuid, aga lõbusaid kiirendusi nii lusti pärast kui ka möödasõiduks. Rooli käest ei rebi ja lube ka kohe ära ei võta, kui õigel ajal jalg järgi lasta. Täpselt paras.

Vahet ei ole, milline sild veab

Selle järgmise lõiguga tõmban ma endal muidugi vaiba pikaks ajaks alt ära, aga võtan riski. Keegi peab selle välja ütlema.

Volvo oli testis esiveolisena, aga hinnakirjas on soovijatele olemas ka nelikveoline. BMW 330i oli nelikveoline ja BMW 320d oli tagaveoline. Seega kõik versioonid on esindatud

Ja nüüd siis poliitiliselt ebakorrektne avaldus – ostes uue ja kalli auto, siis tavalistel, või isegi natuke äkilisematel maanteesõitudel, pole mitte mingit vahet, milline ots autost veab või lükkab. Absoluutselt mitte mingit.

Vahe võiks tulla sisse soolalumesegustel teedel ja muudes ekstreemoludes, lahtisel kruusal või hoopis kiilasjääl. Annad natuke gaasi ja esiveoline muutub alajuhitavaks ning liigub otse. Tagaveoline võib neis oludes aga külje ette visata. Nii oli see vanasti.

Aga tänapäeval?

On kõik hästi, sest elektroonika.

Kõikidel autodel on peal võimekamad juhiabid, kui enamik juhte. Seetõttu ära paina ennast küsimusega, kas igapäevaselt on parem tagaveoline, nelikveoline või esiveoline.

Kui sa sellele küsimusele ise vastust ei tea, konkreetset eelistust ei oma ja vajadused seda ära ei määra, siis järelikult ei kasuta sa autot nagunii sellisel moel, kus vedu midagi loeks. Hoia juhiabid sees ja kõik on hästi.

Seega ei tule siit ka hinnangut, et Volvo või BMW on parem, sest on …veoline.

Mida ma siis üldse võrdlen?

Tunnet ja hinda, sest sellises hinnaklassis on need kaks asja peamised. Tehniliselt on nagunii tegu kõrge taseme ja ammu juba valmis autodega.

Tunne on see, mis sind valdab, kui istud autosse sisse või vaatad seda eemalt. Täpselt nagu kodu, jalgratast või elukaaslast otsides. Kui sa seda vaatad ja mingi võbelus käib läbi, siis on aeg hinnakiri ette võtta või kohtinguplaane pidama hakata. Kumma puhul sul rohkem liblikaid kõhus lendu tõuseb?

Ja lähebki käest ära…

Ja nüüd me jõuamegi sinna, kus asi hakkab taas allamäge minema. Vähemalt BMW jaoks. 330i baashind on 44 400 eurot. Okei, tundub normaalne, aga baasmudelile tuleb ilmselt tuleb ikka midagi juurde osta ka, see on tavaline asi. Jaaa… tulemuseks on see, et Autogeenuse proovisõidus olnud auto maksis 71 480 eurot! 3. seeria BMW eest!

Tegu oli nelikveolise versiooniga, millel tõepoolest oli rohkelt lisasid. Ilmselt palju kallimaks seda enam ajada ei saagi, aga mine tea, äkki saab ka.

Kas BMW on tõesti nii palju parem?

Teine testis olnud sakslane ehk 320d, hakkab pihta 40 900 euro juurest ja testiauto hind oli 59 700 eurot. Selle hinna sisse kuulus küll M sportpakett hinnaga 6130 eurot, aga adaptiivset kiirushoidikut millegipärast ei olnud, vaid tavaline. Eessõitjaga kohalduv kiirushoidik on sellise klassi autodes inimõigus! Tegelikult juba igas klassis, kasvõi turvaelemendina.

Volvo S60 T5 hinnad algavad R-Design paketiga 46 500 eurost. Proovisõidu auto, koos lisavarustusega – 53 000 eurot. Selle hinna sees oli aga kogu inimõigus olemas. Pane 2300 eurot juurde ja saad nelikveo ka.

Saab muidugi ka Volvot kallimaks ajada, aga kiire pilk hinnakirjale näitas, et laiama hakates ma teeks selle halvimal juhul 60 000 euroseks autoks, mitte rohkem. Ehk siis 250-hobujõuline T5 Volvo on hinna poolest võrdne 320 diisel bemmiga.

Ja olemegi igavikulise küsimuse ees – kas Volvo ja BMW on ikka sama klassi autod või ongi õigustatud, et BMW hind on 20 000 eurot kõrgem, kui samaväärsel Volvol? Ma ei tea, minu jaoks igatahes on 3. seeria ja S60 otsesed konkurendid.

Ja kui ma oleks praegu see õnnelik inimene, kes otsib kallima klassi sedaani, siis ma peaks ikka raju BMW fänn olema, et 72 000 eurone 3. seeria endale mõistlikuks rääkida. Kui kõrval seisab see punane R-Design T5 hinnaga 53 000 eurot.

Mõistus ja tunded juhtum. Tunne võib ju hea olla, aga hind peab jääma mõistuse piiridesse. Volvo on sellest aru saanud ja seetõttu seekord võidab. Mitte, et see oleks parem auto, vaid see on parem kooslus kõigest.

Fotod: Paula Johanna Adamson

Jah, osta,

head autod ja ilusti ehitatud. Sõita on võrdselt mõnus mõlemaga. Võitja otsustab seekord hind ja päris pika puuga.