Pikk lugu

Eriline hobiauto: keskmootoriga Toyota MR2 Turbo nõuab juhilt oskusi, aga annab ka vääriliselt tagasi

Toyota MR2 Turbo Fotod: Karl-Erik Idasaar

“Emme vaata, Ferrari!”, kõlab rõõmuhõise noore mudilase suust, nähes tänaval seismas mustas rüüs vulgaarse tagatiivaga sportautot. Ferrariga siinkohal siiski tegemist ei ole – küll aga sarnaneb antud masin Itaalia superautodega põhimõtetelt päris palju.

See on Toyota MR2 – kolm põlvkonda kestnud Jaapani majandusbuumi kingituse kõikidele sõidugurmaanidele.

Keskmootoriga eksootilistest autodest oleme me kõik vast korra unistanud, ent kui rahakott Ferrari Testarossa peale ei hakka, võib pilgud suunata just MR2 suunas. Teise põlvkonna vabalthingavaid (SW20) sõidukeid leiab järelturult isegi päris hea hinnaga, ent suurima emotsiooni nimel tasub sammud seada turboversiooni suunas. Reigo on üks neist õnnelikest, kelle masinapark klapptuledega raketi näol täiendust sai.

Salaja Inglismaale ja tagasi

Toyota MR-pisik tabas meest mitu aastat tagasi. Soov midagi huvitavat soetada oli suur ning “peavoolu” Saksa masinad olid kindlalt välistatud.

Ehkki MX-5 ning 180SX tundusid algul kõige tõenäolisemad, leiti sõbra soovitusel uks MR2-tede maailma. Targakatus, lennukilik juhipositsioon ning ergas mootor olid vaid mõned kümnetest argumentidest auto soetamiseks. Pikema jututa leidis Reigo omale ühe vabalthingava masina, mis teda iga päevaga aina rohkem kütkestas.

Kuid hing ihkas siiski enamat ning ühel õhtul Inglismaa müügiportaale lehitsedes jäi silma üks korralikum 1990. aasta MR2 Turbo. Ostusoov kinnistus ning elukaaslase seljataga osteti salaja lennupiletid ära. Algas mitmepäevane teekond keskmootoriga õnne koduõuele toomiseks.

Mida sisaldab Inglismaalt auto toomine? Autobahni ja tanklatoitu

Ühendkuningriiki saabumine laabus probleemideta, ka esimene proovisõit “turbokaga” laabus edukalt. Müüjale rahapatakas üle antud, toksiti GPS’i sisse Tallinn ning 3000-kilomeetrine teekond võis alata.

Inglismaal liiklemine oli alguses muidugi väga hirmutav, kuid navigatsiooni abiga jõuti läbi totaalse kaose lõpuks sadamasse. Liiklusreeglite järgimine oli auto erutava turbovilina ja sõiduomaduste täiesti mõistetavalt – natuke raske.

Kell 10 õhtul veeres MR2 praami peale ning maabus öösel Hollandis, kust sõideti Saksamaa piirile ööd veetma. Rekkameeste hordide vahel sai silm looja lastud ning hommikul ärgates aeti kohe must süstik maanteele tagasi.

Autobahnil oli Toyota kui kala vees ning kaunite vistade ja kiiruste saatel lõpetas Reigo sõidu vahetult enne Leedut, Poola parempoolses ääres. Päeva 1500-ühikuline kilometraaž sisaldas 18 tundi roolisolekut ning tapvas koguses tanklaburgerit.

Leedu-Poola piiril sai piirivalvuritele uhket masinat pisut kauem demonstreeritud, kui muidu kombeks, ent lõppude-lõpuks päästeti MR valla tuttavatele ning “kehvematele” Baltikumi teedele. Peagi jõuti ka koju, kus ootas Reigot elukaaslane ning tükk-maad seletustööd.

Rõvetuuning oli vaja maha võtta

Pikast reisist pea värskeks magatud, alustati esmalt Inglismaal tehtud jubeda tuuningu eemaldamisega. Manalateed läksid fiibrist esistange-karbikatted ning asemele leiti originaalosad. Kuna must värv on Reigo jaoks teemas, kadusid salongist kõiksugused punanahksed detailid ning hüdrodipitud plastik asendati tagasi originaal musta tooni vastu.

Muuhulgas leiame armatuuri küljest MOMO kiirkinnitusega rooli ning hulganisti TRD temaatikat.

Väliselt on must hobune saanud ülevärvi, mille kvaliteediga Reigo paraku rahul ei ole. Rota veljed 17” slikkidel kannavad nüüd kuldset kuube ning auto istub BC BR coiloverite peal. Ees on tuntud firma Cusco kere jäikustala, ning tagumise tehase oma asendas Reigo omavalmistatu vastu, mis on tunduvalt tugevam.

3S-GTE neljasilindriline mootor saadab tehasest tagaratastesse 225 hobujõudu, ent antud masinal on kapotialuseid hobuseid kappamas natukene rohkem.

Aga kuidas need hobused siis kappavad?

Ees on paarsada meetrit kuuma läikivat asfaldit. Väike jahe tuuleiil hiilib läbi targakatuse küll kõrvade vahele, ent sellest ei piisa ärevusest kuuma pea jahutamiseks. Mõne hetke paneme käigu sisse ning anname pisut talda.

Kohapealt tuiskab MR2 minema suisa sama hea pidamisega kui nelikveolised sõiduautod, seda just tagasilla kohal asetseva mootori tõttu. Turbo alustab tööd 3500 pöörde paiku ning kukal lendab ulaka nõksuga vastu peatuge. Kahekordistame pöördeid ning vahetame mõnusa viskega käiku.

Rool on tänu “adaptiivse” võimendi tõttu madalatel kiirustel kerge ja parklates ideaalne, kuid talda andes ning apekseid rünnates kaob roolivõim tagant ning rool on palju parema tunnetusega, teravam ja täpsem.

Keskmootor teeb imesid

Keskmootoriga veoskeem annab auto tunnetusele hoopis teistsuguse tähenduse, justkui muutuks auto momentaalselt kõikide sinu jäsemete käepikenduseks. Kunstiliselt öeldes, tunned sa end MR2 roolis nagu möödunud sajandi lõpudekaadidel säranud vormelitäht.

Ehkki veermiku iseloomu saab coiloveritega reguleerida, on vedrustus sportlikult jäik. Tallinna augud siiski konti ei murra ning naeratus näol on pidevalt püsiv, sest lisaks sõiduomadustele, kuuled sa pidevalt meeldivat repertuaari turbomootori ning blow-off klapi duetist.

Kui käest ära läheb, tuleb gaasi anda

“Snap oversteer” ehk maakeeli ootamatu ülejuhitavus, on MR2-ga needusena kaasaskäiv ütlus. SW20 põlvkond läbis tootmisaja jooksul viis mudeliuuendust ning ehkki varasemad autod olid tõesti kogenematu juhi käes altid saba viskama, ei tasu antud nähtust võtta nagu aamenit kirikus.

“Juht ei tohi mitte mingil juhul jalga gaasilt maha võtta, sest just sellises olukorras tekib tagasillale kohene haarduvus ning elementaarse füüsika tõttu viskab auto oma tagumiku koheselt teisele poole ning seda üsna agressiivselt. Gaasi tuleb hoida kas samas asendis või veelgi rohkem juurde anda ning rooli tööga juhitavus tagasi võtta ”, räägib Reigo.

Parempoolset rooli ei tasu karta

Kuna Reigo MR2 on suurema osa oma eluteest veerenud Jaapanis ja Inglismaal, on auto mõistagi ka parempoolse rooliga.

Eestlastele kipub “valepoolne” rool tihtipeale hirmu tekitama, ent Reigo sõnul asjalood niivõrd kohutavad ei ole. Linnaliikluses saab ilusti hakkama ning kõige õudsamad asjad – möödasõidud, on täiesti talutavad. Maanteel tuleb hoida elementaarset pikivahet, natuke autot ja ennast vasakule kallutades on vastutulev liiklus sisuliselt kohe näha.

Suunatulede ja kojameeste kangide sassiajamisega harjub kiirelt. Probleemsed on aga igasugused tõkkepuud ning drive-in asutused. Kui just kedagi kõrval ei istu, võib olukord natuke keeruliseks muutuda. Kuid Reigo pole niisama lihtne mees ning ütleb lõpetuseks, et mitmel korral on ta McDonaldsisse sõitnud ka tagurpidi. Kujutage ette nüüd teenindaja nägu…

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.