Suur lugu

Juhend võhikule: kuidas osta autot, kui sa autodest kohe mitte midagi ei tea

Mis asjad on päriselt olulised ja kuidas mitte üle piiri minna?

Kliendi näost on näha, et ta kaotas järje juba siis, kui kapott avati...Foto: Shutterstock

Sul on tekkimas autovajadus, aga reaalselt puudub igasugune huvi autode, mootorite ja kõige muu sellega kaasneva vastu? Alustad otsinguid ja juba rünnatakse sõnadega, nagu adaptiivne vedrustus, muutuv klapiajastuse süsteem ja HUD? Ole mureta, me aitame sind.

Head ideed sünnivad reaalsest vajadusest ja seekord tuli see meie oma Geeniuse meediamaja (peen kõla, kas pole) seest. Kolleeg uuris, et kas oleks võimalik tema kui täiesti algaja jaoks teha juhend või spikker asjadest, mis päriselt on auto ostmisel olulised. Väljakutse vastu võetud!

Uus või kasutatud?

See küsimus taandub puhtalt rahale. Uus auto on kallim, vajab sissemakset ja kuumakse on isegi mõistliku auto puhul ikkagi 200–300 eurot. Hoolduskulu iga
15 000–20 000 km järel on 200–500 eurot, olenevalt margist ja läbisõidust (näiteks
60 000 km peal on tavaliselt kallim ja suurem hooldus).

Plussiks on see, et garantiiajal (3–7 aastat, oleneb margist) ilmselt muid ootamatuid kulusid ei tule.

Kasutatud auto eelis on odavam ostuhind ja see, et uue autoga võrreldes saab parema varustusega ja ägedama auto. Samas on see riskantsem ootamatute kulude mõttes. Täiesti sõitva auto saab ka 1000 euroga ning võib-olla sõidab see veel pikalt ilma lisakuludeta. Aga võib-olla ei sõida ka. Olulisem kui auto vanus ja läbisõit on selle ajalugu, aga see on juba eraldi loo teema.

Seega hästi laialt võttes: võta uus auto, kui tahad, et su kulud oleks kindlad ja prognoositavad. Võta kasutatud auto, kui soovid igakuiselt vähem maksta, aga sul on mingi reserv ootamatuteks kuludeks.

Kas kallimad autod on paremad?

Miljoni euro küsimus. Peamised päriselt olulised asjad, mis kallimate autodega kaasnevad on vaikus ja koostekvaliteet. Ehk siis sõitmine maanteel on mugavam, sest ilmselt on vähem tuule-, mootori- ja rehvimüra.

Koostekvaliteet tähendab, et autos ei ole ega tule niipea igasugu naginaid, kriginaid, klobinaid ja muud häirivat, mis on seotud auto ehituskvaliteedi ja materjalidega. Plastiku asemel on natuke peenem pinnakate või siis vähemalt kallim plastik. Need on asjad, mis odavamas autos võivad hakata häirima.

Kõik muu on juba pigem luksus. (Liiga) võimas mootor, (liiga) kallis logo ehk bränd, (liiga) palju tarbetuid vidinaid või suuri velgi.

Vastupidavus ja hind pigem ei ole omavahel suhtes, et mida kallim auto, seda muretum. Võib juhtuda isegi vastupidi, sest kallimas autos on rohkem asju, millega võib jama tekkida.

Kui suur peaks auto olema?

See on kõige esimene küsimus, mida endalt küsima pead. Üks asi on mahutavus. Kas sa tegelikult ka hakkad kogu aeg vedama lohesurfivarustust, jaotad poodidesse laiali isetehtud käsitöökartuleid või plaanid heast südamest kohalikke memmekesi turule vedada?

Või tegelikult sõidad peamiselt sina ja su elukaaslane, läpakakotid tagaistmel? Mõtle igapäevasele kasutusele, mitte võimalikke äärmusi. Viimaste jaoks on sõprade ja rendiautod.

Suuremates autodes on istmete paigutamiseks rohkelt erinevaid võimalusi.

Mahutavusest olulisem on suuruse puhul distantsid ja sõiduharjumused. Kui sa põrutad igal nädalavahetusel Tallinnast Setumaale või käid 50 kilomeetri kaugusel tööl, siis sellisteks sõitudeks on väga väike linnaauto päris väsitav ja rasketes oludes ebastabiilne. Müra on ka ilmselt rohkem. Maanteed on ohutum sõita natuke suurema autoga.

Üldistades võib öelda, et väiksed autod hakkavad 3,5 meetrist ja on ideaalsed linnaautod. 4 meetri juurest algavad keskmise suurusega autod (sobivad juba maanteesõitudeks), 5 meetrit ja sealt edasi on juba luksuslikud autod ja hiidmaasturid. Tavaline mõistlik auto on selline 4–4,7 meetrit.

Mida need keretüübid tähendavad?

Sedaan on selline auto, nagu ilmselt su vanaisa Moskvitš või Žiguli olid ehk siis pagasnikuga ehk siis pagasiruum ja salong ei ole omavahel ühenduses (kui just istme seljatugesid alla ei klapi).

Luukpära (hatchback) on natuke mahukam, salong ja pagasiruum on ühendatud ehk sellega saab juba veidi rohkem kraami kaasa vedada.

Universaal (station wagon) on nagu luukpära, aga tagumine osa ei ole langeva katusejoonega, vaid pigem sirge, seega veelgi mahukam. Paljudes saab isegi magada, seega hea ka matkamiseks.

Keretüüpidega saab minna peensusteni ja kõik pole isegi siin pildil, aga mingi aimduse saab kätte.Foto: Shutterstock

Tänapäeval on asi muidugi juba segasem, sest on kupeesedaanid, kupeemaasturid, fastback, shooting brake jms turundussõnad, aga kui küsid müügimehelt ühte neist kolmest ülaltoodust, siis saate üksteisest kenasti aru.

Eraldi teema — linnamaastur

Enamik autofirmasid toodab aina rohkem linnamaastureid, mis keretüübi mõttes on universaalkerega autod, lihtsalt kõrgemad. Kas peaks hoopis seda eelistama?

Neisse on mugavam istuda ja kui tõesti tuleb maha lumi või satute kuhugi väga halvale teele, on natuke suurem põhja kõrgus maast abiks.

Muus osas on nad lihtsalt kõrged universaalkerega autod, mis võtavad natuke rohkem kütust ja on natuke raskemad. Kui head alternatiivi pole, siis jah, aga tingimata ei pea selle moevooluga kaasa minema. Ja kindlasti ärge laske ennast eksitada sõnast “maastur”. Enamik neist on esiveolised ja mutta ronida ei soovitaks.

Milline mootor valida?

Oluline! Autotootjad on oma mootoreid tähistanud krüptiliste tähistega TSI, eTSI, Blue HDi, T-GDI. Nende järgi peaks aru saama, mis kütust mootor tarbib ja mis tehnoloogiat seal kasutatakse. Unusta ära, sul pole vaja teada, mida need täpselt tähendavad. Sinu jaoks on oluline ainult kütuse liik ja seda loed hinnakirjast või kuulutusest ka niisama välja.

Umbes kümme aastat tagasi oli valik lihtne — bensiini- või diiselmootor, aga nüüd on asi päris pööraseks läinud.

Proovime lihtsustada. Bensiini- ja diiselmootor — kuigi räägitakse nende peatsest kadumisest, ei kao nad lähima 10–20 aasta jooksul kuhugi, seega oma valikut tehes sellepärast muretsema ei pea.

Diiselmootorit kaalu ainult juhul, kui su aastane läbisõit tuleb tõesti suur, kindlasti üle 20 000 kilomeetri. See tähendab keskmiselt 50 kilomeetrit IGA päev. Lihtne, kui elad näiteks 30 km kaugusel oma töökohast. Aga enamike puhul on seda 20 000 kilomeetrit ikka väga raske täis saada.

Diiselmootoriga auto on enamjaolt natuke kallim osta ja ilmselt ka hooldada, lisaks jääb neid uute tavaliste autode hulgas iga aastaga aina vähemaks. Seega kui sisepõlemismootor, siis ilmselt bensiin.

Täishübriid, kerghübriid, pistikhübriid? Nüüd, kui sa oled otsustanud, et bensiinimootoriga auto, kohtud sõnaga hübriid. Kerghübriid (mild-hybrid) ei tähenda eriti midagi, kuigi müügimees ilmselt rõhutab seda sulle igas teises lauses.

On üks väike elektrimootor autos lisaks, mis aitab kiirendustel ja kohaltvõtul. Sind, kui auto juhti ja omanikku, ei mõjuta see kuidagi ja on oluline pigem autotootjale. Aina enam uusi autosid omab kerghübriidlahendust. Võid võtta, võid ka mitte võtta, vahet väga pole.

Täishübriidi pakuvad näiteks Toyota ja Lexus, aga ka teised. Seal on elektrijõudu juba rohkem ja eriti mõjutab see kütusekulu linnasõitudel. Seega, kui sa peamiselt liigud linnas, siis on see mõistlik lahendus. Jällegi, sina kui juht ei pea mitte midagi rohkem tegema, muretsema või aru saama, auto teeb ise kõik ära: pidurdamisel kogub elektrienergiat, sõites kasutab seda koostöös bensiinimootoriga.

Tehnoloogiliselt seda kartma ei pea — see on aastatega testitud ja vastupidav lahendus, seega kulusid juurde ei teki. Kas kallim ostuhind võrreldes tavalise bensiinimootoriga lõpuks ka ära tasub, oleneb juba läbisõidust ja konkreetsete autode hinnavahest. Löö numbrid ise Excelisse.

Laetud akudega Peugeot 3008 hübriid sõidab elektri jõul peaaegu 60 kilomeetrit. Seejärel jätkub sõit bensiinimootori abil.

Pistikhübriid on üks kummaline vaheetapp sisepõlemismootoriga auto ja elektriauto vahel. Kui sa ta juhtmest täis laed, siis saab sõita 40–80 kilomeetrit puhtalt elektri jõul (olenevalt autost). Kui sa laadida ei viitsi või ei saa, siis on selle ostmine eriti mõttetu, sest vead kaasas mitusada kilo akusid. Pealegi on need tavamudelist palju kallimad.

Elektriauto. Hetkel tundub, et tulevik, aga osta ainult juhul, kui sul on kodus laadimise võimalus. Avalikes laadijates on kallis ja ka väga tüütu laadida. Muidu on need vastupidavad ja mõnusad autod, aga umbes 25% kallimad kui samaväärsed tavalised mudelid.

Gaasimootor ehk CNG ja LPG

Paljudel bensiinimootoriga autodel on lisaks peal ka gaasiseade. See aitab oluliselt kütusele kuluvat raha säästa. Kui gaas saab otsa, jätkab auto sõitmist bensiiniga. Vahetus toimub automaatselt, ise selleks midagi tegema ei pea.

Lisandub lihtsalt vajadus tankida gaasi, mis on sama lihtne kui bensiini tankimine, aga gaasitanklaid on väga palju vähem. Kui elad kohas, kus gaasi tankimine on võimalik, on sellise auto soetamine täitsa mõistlik. Eriti hea on CNG gaasiseadmega auto, sest siis saad olla eriti öko ning kasutada biometaani.

Gaasiauto läbilõige.

Kui võimas peab olema mootor?

Esiteks: kilovatt (kW) ja hobujõud (hj). Kumb näitab võimsust? Tegelikult on need üks ja seesama asi, lihtsalt automaailm pole suutnud otsustada, kumba kasutada. 1 kW = 1,36 hj. Uute autode hinnakirjas on tavaliselt mõlemad välja toodud.

Kasutatud autode portaalis Auto24.ee näidatakse ainult kilovatte. Seega korruta seal toodud number 1,36-ga ja saadki teada hobujõud. Nõus, et see on tobe ja tarbetult keeruline.

Mitu hobujõudu on piisav? Selle jaoks peab sul olema jälle läbi mõeldud, mida sa täpselt oma autoga teed. Tänapäeva uued ja mõistlikud autod on vahemikus 70–200 hobujõudu. Mida suurem ja luksuslikum, seda võimsam.

Kui sa sõidad oma väikse linnaautoga peamiselt 50–70 km/h, siis on ka 70 hj täiesti pädev ja krapsakas. Kui sul on suur universaalkerega auto ja sa tahad mõnusalt maanteel sõita ning aeg-ajalt muretult ka veoautost kiirelt mööda minna, siis peaks see number olema pigem 100 või rohkem.

Tavalisel ühtlasel kiirusel sõites ei ole hobujõudude arv oluline, auto kasutab siis umbes 10% oma võimekusest. Hobujõude läheb vaja piirolukordades (möödasõit) või paigalt minekul. Samuti siis, kui su auto veab tihti haagist või on rahvast täis. Siis hakkab liiga vähe hobujõude kiirelt tunda andma ja pikapeale kurnab ka mootorit.

Rohkem kui 150 hobujõu juures, kui sul pole just hiidmaastur, räägime juba sportlikest sõiduomadustest ning ilmselt on sul mingi autosära silmis ja seda lugu loed siin pigem sportlikust huvist.

Oluline! Mida võimsam auto, seda kallimaks lähevad kindlustused ja suureneb ka kütusekulu.

Automaat või manuaalkäigukast?

Kui vähegi uuem auto, siis automaat. Täitsa salongist ostes pole isegi küsimust. Tänapäevased automaatkastid on vastupidavad, pigem oskavad vähem kütust tarbida ja hiljem on lihtsam autost lahti saada. Ka neil on erinevaid nimesid (CVT, DSG, planetaarkast), aga uuena ostes pole vahet, peaasi et käsitsi vahetama ei peaks.

Suure läbisõiduga natuke vanemate autode puhul on väga oluline teada, kas automaatkastil on hooldused ilusti tehtud — ideaalis peaks laskma spetsialistil selle enne ostu üle vaadata.

Väga odavate kasutatud autode puhul on valik pigem manuaalkast või siis peab olema väga kindel, et automaatkast on heas korras. Nende remont pole ühelgi juhul odav ja kui ostad näiteks 2000-eurose auto ja pead peagi tegema 1500-eurose kastiremondi, siis võtab ikka meele mõruks.

Esi-, taga- või nelikvedu?

Tavakasutajale sobib kõige paremini esiveoline auto. Tagaveoline on rohkem entusiastide ja autofännide pärusmaa. Nelikveoline vali siis, kui sul on tõesti kodu või töö sellises kohas, kus rasketes oludes võib kinni jääda (lumi, muda). Aga enamikel ei ole, seega esivedu.

Kui suured veljed?

Oled uut autot ostmas ja müüja hakkab sulle seletama, et võta lisavarustusest ikka need 19-tollised veljed ka. Ära võta! Velje suurus mõjutab kahte asja — välimust ja sõiduomaduste sportlikkust.

Väikse linnaauto puhul piisab täiesti ka 15 või 16 tollist. Keskklassi sõidukil on 17 tolli veel normaalne, aga üle selle läheb pigem edvistamiseks.

Uut Volkswagen ID.3 elektriautot saabki ainult 18–20 tolli suuruste velgedega. Edev, seda küll, aga ka kallis.

Suurema velje paremad sõiduomadused mängivad rolli sõiduentusiastide jaoks (kiiremini saab kurvi läbida, roolitunnetus on teravam jne). Tavakasutaja jaoks ei oma see mitte mingit tähtsust. Pigem võib suurem rehv muuta auto jäigemaks ja ebamugavamaks kehvadel teedel.

Miks on väiksem velg parem? Rehvid on tunduvalt odavamad. Näiteks 17- ja 19-tollise korraliku talverehvi hinnavahe võib olla ka 100 eurot tükk ehk siis 400 eurot terve jooksu kohta.

Varustus

Mida uuem auto, seda rohkem igasugu lühendeid: ESP, VDC, SSC, HDA jne. Müügiinimene ja koduleht ei hoia ennast tagasi, loeks nagu võõrkeelt, isegi asjatundjana.

Ära üritagi kõiki lühendeid endale selgeks teha. Enamik neist on passiivsed juhiabi süsteemid. Mida rohkem neid on, seda parem, aga sinu igapäevasõitu need oluliselt ei mõjuta.

Täitsa uutel autodel on juba Euroopa Liidu nõuete tõttu päris palju olulisi juhiabisid, mis raskel hetkel appi tulevad. Seega iga asi, mis teile juurde tahetakse müüa, võib olla kriitilisel hetkel abiks, aga üldiselt olete ka standardvarustusega autos suhteliselt turvatud.

eCall-süsteem on tänapäeva autodel kohustuslik. Õnnetuse korral suudab see ise päästeteenistusse helistada ja saab ka nuppu vajutades ise abi kutsuda.

Mugavusvarustus

Eraldi teema on mugavusvarustus. Mida võtta, mida jätta? Noh, oleneb, kui palju sul raha on. Varustus maksab ja mida rohkem on asju, seda suurem on võimalus, et miski lõpetab töötamise. Samas, kui sa kunagi tahad autot müüa, siis rikkalikuma varustusega autot tahetakse rohkem. Seega, päris keeruline ja peamiselt rahaline otsus.

Mis võiks kindlasti olla? Maanteesõidul on ülimalt mugav asi kiirushoidik ja veel parem oleks, kui see oleks eessõitjaga kohanduv ehk adaptiivne. See võtab automaatselt kiirust maha, kui su ees sõitev auto pidurdab, ja teeb maanteel turvalise pikivahe hoidmise palju lihtsamaks.

Reahoidmisabi on ka hea ja lisab kõvasti turvalisust. Neid on eraldi tasemega alates lihtsast hoiatusest, et kaldud reast välja, kuni selleni, et auto hoiab end ise rajal ja kui sa ei kavatsegi roolima hakata (oled magama jäänud), siis jätab auto ka seisma. Abiks just pikkadel maanteesõitudel.

Sisseehitatud navigatsiooniseade on ka aastal 2020 natuke liiga rumal.

Navigatsioonisüsteem on paljudel autodel juba peal, aga uut autot ostes selle eraldi lisamine on mõttetu kulu. Autode navid on enamjaolt aegunud ega saa üheski asendis vastu Google Mapsi või Waze’i rakendusele. Osta autosse korralik telefonihoidik või kasuta uue auto puhul Android Auto või Apple CarPlay võimalusi.

Tuled. Eriti just uut või uuemat kasutatud autot ostes on tuled üks oluline asi, millesse süvenema peaks. Kui valikus on ka vähegi paremad (tavaliste asemel LED-tuled, tavaliste LED-tulede asemel juba järgmise põlvkonna maatriks-LED-tuled jne), siis võiks nendesse investeerida. Meil on pidevalt pime või siis rõvedalt pime ja hea tuli on väga hea.

Ka varustusest saaks kirjutada eraldi eepose, aga eelistused on igaühel erinevad. Üks tahab väga head muusikat, teisele on oluline nahksisu, kolmas jällegi ei taha üldse igasugu kellasid ja vilesid. Kas iste peab olema seatav kuues, kaheksas või kümnes suunas? Elektriga või käsitsi?

Mida kallim auto, seda rohkem nuppe, valikuid ja keerulisi otsuseid.Foto: Karl-Erik Idasaar

Lihtsalt, ole ise nutikas ja püüa mitte müügimehe entusiasmiga kaasa minna — küsi iga asja puhul, kas mul on reaalselt ka seda vaja?

Loodetavasti aitas see natukenegi edasi. Auto ostmine on kodu soetamise järel teine kõige kulukam asi, seega on selle keerukus natuke ka mõistetav. Eriti arvestades viimase paari aastakümne tehnoloogilist arengut.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.