Kes tahaks 20 aasta vanust Korea autot?

Võin leebemat sorti mürki võtta, et pea ükski inimene ei lähe kasutatud autode portaalidesse teadlikult otsima 20 aasta vanust Lõuna-Korea sõidukit, vähemalt mitte eesmärgiga seda osta. Kuid nagu kasutatud autode soetamisel ikka, hakkavad lõpliku otsuse tegemisel rolli mängima rahakott, hetke vajadused ning mitmed teised faktorid. Ka mina ei osanud esiti arvata, et lõpetan autootsingud 2001. aasta Daewoo roolis.

Tegelikult olen ma vanade ja kandiliste Volvode austaja. Praegune 850 on mul järjekorras kolmas “kirst” ning tõenäoliselt mitte viimane. Kuid tõsiasi on, et eestimaised talved ning teedel olev sool ei soosi vana auto pidamist, mistõttu alustasin ma oktoobri keskpaigas nn beater’i otsingutega.

Kes pole selle ingliskeelse terminiga tuttavad, siis selle sõnaga iseloomustatakse autot, mis soetatakse ainult ja ainult tarbimise eesmärgiga ning autole kulutatakse vaid hädavajalike asjade peale nagu kütus või mootoriõli. Seejuures kehtib beater’i puhul põhimõte, et kui see ükspäev ka nõuab märkimisväärset kulutust, jäetakse see tegemata ning neljarattaline lõpetab lähimas vanametalli kokkuostus.

Mul oli ainult kolm nõudmist

Otsingute alguses seadsin ma endale kolm kriteeriumit, millele auto pidi vastama: hind kuni 750 eurot, ülevaatus vähemalt pool aastat, all olgu talverehvid. Väike lisasoov oli, et kõik kerepaneelid võiksid olla ühes toonis.

Võta või jäta, aga nende omaduse kombineerimine ei andnud kuigi palju positiivseid vasteid. Olles lugenud hulganisti kuulutusi, kus autode peamisteks plussideks loetleti üles “tuled ja klaasid terved”, sai selgeks, et kõige viljakam põld teovõimelise beater’i leidmiseks asub säästuautode segmendis.

Golfe ja “kolmeseid” leiab turult küllaga, kuid 750-eurose eelarve puhul kipuvad need omama “sõitmist mittesegavaid” probleeme, mis üsna pea sind ikkagi tõsiselt häirima hakkavad. Seevastu autod, mis polnud kuumad 20 aastat tagasi, pole seda ka täna.

Seetõttu võib taolise (ja antud isendi juhul madalama) hinnaga leida mitmeid Kiasid, Hyundaisid, Suzukisid ja Daewoosid, mille soetamise eeliseks oli toonagi uue auto kohta väga madal hind. Tihti jäid nimetatud markide väiksemad mudelid 100 000 krooni tuuri.

Väike läbisõit ja hea seisukord

Kuna juba toona olid antud margid populaarsed pigem nende seas, kes ei pidanud oluliseks muud kui soodsat liiklemist, on ka kõnealuse loo peategelane vanuse kohta hästi hoitud.

63kilovatise bensiinimootoriga Daewoo Lanos oli soetamise hetkeks läbinud pea kahe kümnendi jooksul vaid 207 200 kilomeetrit ning olnud alates 2006. aastast ühe omaniku käes. Istmekatted on peaaegu et kulumismärkideta, mis võib viidata, et eelmine omanik kasutas lapseliku mustriga istmete peal katteid. Praegune omanik tänab!

Erinevalt teleturu reklaamidest peab Lanosesse sisenev inimene tõdema, et see ongi kõik.

Kõige peenem asi, mida auto kohta saab öelda, on tõsiasi, et selle disain pärineb Giorgetto Giugiaro stuudiost. Huvitav fakt on ehk seegi, et Lanose mudeli planeerimisprotsessist kulus tootmise alguseni vaid 30 kuud. Kuid kui eesmärk on toota auto, mis lihtsalt… sõidab, siis ehk polegi rohkem vaja. Loomulikult tasub arvestada sedagi, et auto mootor, käigukast ning veel nipet-näpet laenati Opelilt, mis omakorda kärpis kogu loomisprotsessi.

Ainult üks luksuslisa

Ainus luksus, mida Korea elementaarauto sõitjateruumis pakub, on armatuuri peidetud topsihoidja, mis pole arvestanud kohalike bensukate pangesuuruste kohvitopsidega. Sest miks pidanukski 2000ndate alguse Eestis keegi tanklast cappuccinot otsima, eks ole?

Armatuuris peitub veel Pioneeri makk, mis paistab silma sellega, et see “sööb” kassette. Tõsi – helikvaliteedi olematuse tuvastamiseks ei pea olema absoluutse kuulmisega.

Tavaliselt on sedasorti ostsin-üliodava-auto-lugudel kaks faasi: “Olen sellega juba kolm päeva sõitnud ja midagi pole juhtunud – ülirahul!” ja “Täna ei läinud käima…” Lanos pole senimaani teise faasi jõudnud. Ning isegi kui see seda hommepäev tegema peaks, siis mis seal ikka – Daewoo töökindlus on juba ammu kõik mu ootused ületanud.

Täpsemalt on muret valmistanud vaid üks detail: plekkvelg, millega on nähtavasti üsna tugevasti vastu äärekivi sõidetud või midagi säärast. Roolis oli võdin sees. Rehvitöökojas püüti velge tasakaalustada ning vahetati see eest taha. Võdin, nüüd juba istmiku kaudu tuntav, tekkis aga peagi uuesti ning kui üks minu taga sõitnud autojuht kommenteeris, et “sul üks tagaratas loperdab korralikult”, läksin uuesti töökotta. No worries, täismõõdus tagavararattal on samasugune korraliku mustriga protilamell nagu ülejäänud velgedel.

Kõik. Kui teise velje rehvi aeglane tühjenemine välja arvata, siis pole rohkem mingeid jamasid olnud. Äärmisel juhul (esialgu) tagasihoidlikud väsimusmärgid, nagu teise käigu vähekuuldav ulgumine.

Sõiduomadused on pehmelt öeldes kesised

On küll ebamugavused, mis on sel masinal uuest saati olnud, ent mille talumine nõuab tänapäeval kohanemist. Pean silmas keskluku ja roolivõimendi puudumist. Jajaa, nullindate alguses sai osta uhiuue sedaankerega auto, mille rool on naturaalselt raske.

Lanos pakub vägagi vahetut sõiduelamust, kuid seda mitte võidusõitjaliku entusiasmi mõttes. Kuna müraisolatsiooni peale mõtlemine ilmselt projekteerimise perioodi ei mahtunud, kuuleb ja tunneb sõitjateruumist iga liigutust, mida autoks olemine paratamatult kaasa toob.

Omal ajal leidsid autoajakirjanikud, et Daewoode vedrustus lubab masinal kõvasti õõtsuda.

Kinnitan: veidigi hoogsamalt kurvi võttes kaldub Lanos mehiselt ning lame ja üsna kõrgel asuv (seda mõistagi muuta ei saa) juhiiste ei suuda sind kuidagi paigal hoida. Ühtlasi annab vedrustus juhile märku, kui tee peale sattus väiksemgi ebatasasus.

Roolivõimetus ja suunatundetus

Rool jääb liiga madalale ning segab muulgi moel. Vähe sellest et võimenduseta, on ka rooli ülekanne üli aeglane ning kui rattaid rohkem välja keerata, muutub juhtseade veelgi taignasemaks. Kodaraid on roolil kaks ning need asuvad all. Üleval pool on roolirattal pöialde tarbeks mügarikud, kuid needki asuvad pigem “kümne ja kahe”, mitte “üheksa ja kolme” peal.

Suunda Daewoo eriti hoida ei taha. Ühe sõrmega roolijad peaksid Lanose roolis ehk oma sõidustiili muutma, sest erinevalt uutest “iselippavatest” autodest palub ta pidevat tähelepanu suuna näitamisel. Samas kahtlustan, et rooliotsad vääriksid vahetamist.

Sidur võtab madalalt ning on nõnda naksakas, et vajab harjumist. Opelilt pärinev käigukast ongi täpselt selline nagu Opelitel muiste: isegi kui käik on rauas, võib kangi suures amplituudis vasakule-paremale loksutada. Samas lülitused käivad lihtsalt.

Ma ei oodanudki midagi rohkemat

Aga kas ma siis ootasin oma beater’ilt suurepärast sõidukogemust? Ei, absoluutselt mitte!

Kuid Lanos ongi suurepärane selles, milleks ta on mõeldud – muretu ja soodne kulgemine kahe punkti vahel. Tegu on vaieldamatult kõige odavama autoga, mida ma olen pidanud!

Olgu mainitud, et pooleks aastaks liikluskindlustust tehes tuli ühe kuu maksumus veidi üle 8 euro! Jooks uusi lamellrehve (ja sealjuures mitte kõige odavamaid) maksaks 13-tolliste velgede puhul ca 150 eurot ning rihmakomplekt koos veepumbaga umbes 40 eurot. Kahe viimase jaoks aga lähiajal vajadus puudub, kuna eelmine omanik on mõlema eest aegsasti hoolt kandnud. Kütusekulu jääb 7-8 liitri vahele 100 kilomeetri kohta, kuid kogu ülejäänud ülalpidamise odavus kompenseerib sellegi.

Kui sa oled inimene, kes sõidab aastas 10 000 – 15 000 kilomeetrit ning soovib seda teha maksimaalselt odavalt, siis ei tasu vanadest korealastest mööda vaadata, sh Daewoodest.

Nende omanikud on olnud enamasti viisakad ning korralikud inimesed, kelle eesmärk pole olnud võtta autost viimast. Nii võite saada poole Maci hinna eest auto, mis on 24/7 teie teenistuses. Lihtsalt ärge oodake beater’ilt seda, milleks teda pole loodud.