Pole midagi haledamat, kui meestele suunatud väljaanded, mille retseptiks on viski pluss sigarid pluss kallid autod pluss jahid pluss kellad. Selge ju, millise eelduse alusel selline loodetavalt eduka reklaamimüügi pakend kokku on pandud: kuskil on olemas mehed, kellel on palju vaba raha, ja neile tuleb pakkuda sisu, mille kõrvale saab müüa reklaami. Keegi on kusagil ikka näinud mõnda varem samasuguse loogikaga kokku klopsitud meediatoodet – ja tõepoolest, see eeskuju peab olema nakkav.

Paraku jääb reeglina tähelepanuta mõni tõsiasi. Esiteks, mehi, kes tahaksid eesti keeles lugeda midagi selle kohta, kuidas suurt hulka vaba raha kulutada, on vähe. Teiseks peab ilupiltidega lookesed jahtidest, sigaritest, kelladest ja autodest tihtipeale kokku kirjutama 28-aastane ajakirjanik, kelle raha on seni kulunud üürile, toidule ja H&M-i rõivastele ning kel loomulikult puudub igasugune luksuskaupade ja -teenuste tarbimise kultuurikiht, elukogemusest rääkimata. Kolmandaks ei taha rikkad mehed osta viskit ega sigareid.

Aga nüüd tahan ise siin – autoajakirjas – kirjutada kallitest kelladest ja kallitest autodest.
Eestis on olemas oma kellatööstus. See ei ole nali. Viimaste aastate jooksul on kümmekond ettevõtjat hakanud kohalike brändide all kokku panema kvaliteetseid ja kalleid käekelli. Mõni neist teeb oma toodetele reklaami, teiste kuulsus liigub suust suhu. Mõni tellib 50 valmis kella, kuhu logod juba peale pandud ja millele tuleb vaid rihmad kodumaal külge kinnitada, mõni teeb peaaegu kõik algusest lõpuni ise.