Uudis

Marii Karell: Tere tulemast Sovjetistani pealinna Tallinna, kus peatselt on 70% ülekaalulisi

Me võiks näha autori selja taga siin jalutavaid inimesi, jalgrattureid ja pinkidel vestlevaid linnakodanikke, aga näeme torupiirdeid ja suurt hulka autosid. Peatänavat siia kahjuks ei tule.Foto: Laser

Minu sõber pani täpselt sõnadesse selle, mida me täna Tallinna linnapildis näeme: “Nagu sõda oleks eile lõppenud!” Muidu oleme ehk igapäevaselt oma Tallinnaga nii harjunud, aga kui korra Euroopas käia, on tagasitulek nii karm: kõikjal autod, ei mingeid parke, väljakuid, lapsi mängimas ja inimesi tänavatel vestlemas.

Sel suvel on juhtunud kaks karmi liiklusõnnetust tuntud inimestega kehva liiklusplaneeringu tõttu: Jüri Aarma surm ja arhitekt Hannes Praksi uskumatult õnnelikult lõppenud kukerpall jalgrattalt. Mida, lugupeetud linnavalitsus, te veel ootate? Kui palju inimesi peab meie pealinna liikluses surma saama enne kui te võtate vastutuse?

Linnavalitsus on õnnetustes süüdi

Ma saan aru: see kontseptsioon on teile uus. Kuidas meie vastutame? Aga miks inimesed ise ei vaadanud ja liikluses tähelepanelikud ei olnud? Selgitan: Te olete lihtsalt meie liiklusest välja lülitanud jalgratturid ja teete seda väga aktiivselt ka jalakäijatega. Tallinnas lihtsalt ei ole turvaline liigelda. Jalgratturite ja jalakäijate inimõigusi on rikutud ja rämedalt.

Moodne linn peab olema turvaline ja mugav kõigile 2-82-aastastele inimestele. Mis juhtub muidu? Juba täna toimub see, et lapsi veetakse autodega kooli. Ehkki nad idee poolest võiksid minna jala, jalgrattaga või ühistranspordiga. Kes tahaks tänases Tallinnas lubada oma 5. klassi lapsel Sikupillist kesklinna kooli sõita jalgrattal? Või Kalamajast Vanalinna?

Linnaplaneering on selline, et me kasvatame parasjagu põlvkonda inimesi, kes ei oskagi muud moodi liikuda, kui ainult autoga uksest ukseni. Ameerikas on 70% ülekaalulisi inimesi. Viimased 70 aastat on seal enamikke linnasid planeeritud autodele mugavaks liikumiseks.

Linnavalitsus on rasvumises süüdi

Hetkel liigume jõudsas hoos Ameerika rütmis. Tunneli rajamine kesklinna tähendab, et siia tuleb veel rohkem autosid, sest siia on mugav autoga tulla. Peatänava peatamine ja samas hoos autode sissesõidu lubamine kesklinna südamesse lükkab meid veelgi kiiremini ülekaalulisuse poole.

Kõik terviseuuringud näitavad, et kui inimene jalutab 10 000 sammu päevas, siis saab ta täitsa normaalse füüsilise koormuse ja enam mingit ekstra trenni tegema ei peagi. Aga olukorras, kus kõik liikumised tehakse uksest ukseni autoga, koguneb inimesel päevas ca 3000-4000 sammu.

Suhteliselt mugav oleks oma tervisele vajalikud sammud päeva toimetuste käigus sujuvalt ära teha: kooli/tööle minek ja tulek, väike trett kohvikusse lõuna ajaks, õhtul poest läbi vajadusel ning mõnus jalutuskäik lapsele huviringi vastu. Kõik senised kogemused maailmast näitavad, et kui inimestel on mõnus linnas liikuda, siis nad teevad seda heameelega. Ehk et mugav inimesele mõeldud linnaruum aitab teha meil tervislikke valikuid.

On suhteliselt vähetõenäoline, et kõik tallinlased hakkaksid regulaarselt 3 korda nädalas trennis käima, aga on väga tõenäoline, et nad oma 10 000 sammu päevas ära teevad, kui selleks on mugav linnaruum. Pikemas perspektiivis hoiab see kohutavalt palju raha kokku haigustelt, mis tänu liikuvale eluviisile kimbutama ei tule.

Minu teine tuttav arutles: huvitav, kuidas saaks Tallinnas uurida vaimse tervise ja linnaruumi seost? Sest on juba vanasõnagi ju: Terves kehas terve vaim. Kui aga linnavalitsus käsib meil igale poole autoga sõita, siis saab vaim nüristatud.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.