Uudis

Mart Kase: Kes unistab kuivanud kiievi kotletist?

Esmaspäeval oli tüüpiline minu Eesti ühest otsast teise sõidupäev. Kella kümneks said Valgamaal talus toimetused tehtud ja startisin, et kell 13.30 olla Tallinnas kohtumisel. Kolm ja pool tundi läbi Eesti sõiduks on minu tavaline aeg, selle sees on ka üks söögipaus ehk lõunasöök.

Lõunasöögiks on mul arvestatud koos tellimise, kätepesu ja söömisega 20 minutit. Mulle meeldib, kui mul on kõik enam-vähem paigas, kui ma liigun kiire päeva sees ühest punktist teise.

Esmaspäeval oli hommikul äratus kell viis, tegin tunni kirjatööd, siis oli kitsede lüps ja talitus ning sahmerdamised ning vahepeal hommikupuder ja abikaasa tegi mulle autosse võileivad ka kaasa. Kell 10 oligi siis start ja võileivad said otsa kümme minutit pärast kümmet.

Tanklavõileib on hädaabilahendus

Minu sõit kulges esmaspäeval Rõngust Põltsamaa peale ning hakkasin siis Rõngu suurest viljakuivatist möödudes mõtlema, et kus ma oma lõunasöögipausi siis teen. Võib jääda mulje, et ma kogu aeg söön, aga kuna eile oli selline päev, et teadsin, et pärast lõunat pole Tallinnas aega süüa, siis parem on tee peal kõht täis tankida.

Võileivad lõid meeleolu, et tanklast saia ei taha, nimelt on tanklates müüdavad hamburgerid kõik suures osas sai ja odav liha. Mulle meeldib neid süüa väga vahepalana, aga nende hind ja kvaliteet ja maamehe kõhu täituvus ei ole omavahel sobivalt seotud.

Nii otsustasin hüpata läbi Põltsamaal olevast Aasia söögikohast, mille nime ma ei mäleta. See on seal pargi veerel linnuse vastas üle tee, kus enne oli Kohvik O, mis mulle oma värskuse pärast väga meeldis. Aga nüüd see Aasia koht eks, paar korda olen käinud, mees on pingutaja leti taga, söögid olid okeid.

Päevaprae oluline omadus on kiirus

Astun siis esmaspäeval söögikoha uksest sisse ning rinda lööb siuke ebavlev tunne, aeg kuidagi seisab siin. Aga vaatan, et peale minu on ainult veel üks inimene söögiootel ning seinal on kirjas, et päevapakkumine on magushapu sealiha ja maksab 4€ ja see mulle sobib.

“Kas päeva pakkumise saab kiiresti?” küsin veel. “Yes, yes, kas riisi või nuudlitega” saan vastuseks. Nuudlitega, mulle lihtsalt maitsevad nuudlid rohkem. Kõik tundub minevat hästi, sest peremehe seljataga tegutseb veel kaks inimest köögis.

Istun maha ja olen valmis sööma. Ootan oma praadi täpselt 22 minutit. Sõidu ajakava läheb vussi ja pikalt mõtlen, et kas hakkan söögikoha peremehele selgitama, et päevapraad ei tähenda seda, et asi maksab vähem, vaid tähendab ka seda, et inimene saab selle kiiremini kätte. Aga jääb mul selgitamata, sest mul on juba väga kiire Tallinnasse.

See teel olles söömise teema on mitme otsaga asi. See ei ole meeldiv vaatepilt, kui kiievi kotletid vaatavad sulle letil vastu, mis on seal viibinud paar päeva ning nad siis lastakse uunis soojaks ja lajatatakse sulle taldrikule. Värskus ja värskelt tehtav toit on kõige olulisemad, et lihtsast toorainest saada parimat.

Kus on veel häid kohti?

Aga päevapakkumise ootamine 22 minutit on täitsa okei siis, kui mul on aega õlut juua. Kui ma olen teel, siis oma tomatimahla joon ära maksimum viie minutiga ja ülejäänud 17 minutit nõksutan juba sõrmi ja põlvi.

Autojuhil on peaaegu alati kiire ja sellepärast need bensuka toidukohad järjest paisuvadki, et teenindajatele on öeldud, et käed käima, kui on palju rahvast.

Kui mul on aega, siis mulle väga meeldib toitu nautida ja aeglaselt laua taga süüa ja siis ma lähen keset Eestit olles Põhjakasse. Mäeküla Pizzakioskile ja bensukate burgeritele tahan ju vaheldust.

Kokkuvõte: autojuht tahab taldriku pealt süüa, mitte roolis rasvaseid näppe limpsida. Aga eks tuleb avastada uusi kohti. Neid kindlasti Kesk-Eestis on, kus toit on maitsev ja teenindus kiire.

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.