Kas said kõigilt vastused?
Vastuseid on kindlasti kordades vähem, kui kirju, mille ma teele panin. Ja ma aiman ka miks – mul oli vale taktika. Asi oli selles, et ma ei kirjutanud näiteks Ayrton Sennale suvalisel ajal, vaid alati enne tema sünnipäeva, mille ma olin kuskile kaustikusse pedantselt kirjutanud. Ma soovisin talle kirjas õnne ja palusin siis justkui muuseas autogrammiga fotot.
Kuid selle asemel, et kirjutada oma käega äge noore poisi kiri, pingutasin ma selgelt üle – ma saatsin kõikidele pilootidele alati ühe ja sama kirja, mille ma lasin arusaamatul põhjusel oma sõbral tõlkida väga peenesse inglise keelde. Lisaks vormistasin selle veel ranges ärikirja stiilis ja trükkisin alati laenatud trükimasinal ümber, ainult alla panin oma allkirja. Olgem ausad, no see ei tundunud väga 13-14 aastase poisi kirja moodi. Ilmselgelt arvati, et ma olen mingi Ida-Euroopa suli, kes lapse nimel üritab kullahinnas autogramme välja meelitada.
Aga kolme-nelja aasta jooksul, mis ma selle kirevormiga tegelesin, tuli vastuseid siiski umbes 30. Kahjuks on ports neist tänaseks kuhugi kadunud või nii ära pandud, et ma ei leia neid üle 25 aasta hiljem enam üles.
Kui kaua pidid vastuseid keskmiselt ootama?
Arvestades, et ma alustasin kirjutamisega aastal 1991, kui Soome helistamiseks tuli tellida keskjaamast kõne, mis sulle järgmiseks õhtuks koju suunati, siis oli üsna loomulik, et mõnda kirja tuli oodata lausa kuid.
Milline kiri on kõige paremini meelde jäänud?