Mis on kriteeriumid?

Milliste kriteeriumite alusel valitakse üldse Eesti aasta autot? Aus vastus on, et need puuduvad. Ei ole juhendit, reglementi, hindamislehti või koosolekuid. On loetelu 2020. aastal Eestisse jõudnud uudismudelitest ja ideaalis peaks olema žüriiliikmetel võimalik nendega ka sõita. Kõik. Edasi on fantaasiavoor.

Kas nii on õige? Ei tea. Vale igatahes ei ole, vähemalt sellises formaadis. Valikut tehes lähtun mina näiteks sellest, et ma ei vali Eesti rahvaautot, kõige mõistlikumat autot, kõige populaarsemat autot või mingit muud versiooni autost, mis puudutaks võimalikult paljusid inimesi.

Ma püüan valida autot, mis on millegi poolest eriline. Oma klassis täiesti uue taseme saavutanud auto. Iseenda eelmisest põlvkonnast neli korda parem auto. Mängumuutuja. Uskumatu hinna ja omaduste suhe. Inseneeria tippsaavutus. Või miks ka mitte, perfektne komplekt kõigest. Ühesõnaga auto, mis millegi poolest paistab silma. Ei ole tähtis, kui palju see maksab või mitu inimest seda osta jõuab.

Rahvaautot valib rahvas ise

Kõige populaarsemat, paremat ja mõistlikumat autot valib rahvas ise ja selle nimi on aasta automüügi edetabel. Muidugi, eks ajakirjanikud võiks ju oma tarkuse pealt rahvast natuke suunata ja anda näiteks mõistliku aasta auto valikuga teatud juhised. Võib olla lisandub kunagi Eesti aasta autole ka alamrubriike nagu aasta pereauto, aasta linnamaastur või aasta elektriauto, ei tea. Aeg näitab.

Kuniks valida saab ainult ühte, siis tulebki lasta lahti igasugustest piirangutest ja leida see kõige-kõigem. Ja Taycan oli kahtlemata oma tiitlit väärt. Porsche tõestas oma esimese elektriautoga, et ka tulevikumaailmas ei pea olema auto igav. Kokku on võimalik panna luksus, kiirus ja heitmevabadus. Nagu Tesla, aga paar klassi kõrgem.

Muuseas, punktidest on näha, et võit ei olnud ülekaalukas. Taycan 37 punkti, Land Rover Defender 36 punkti, Peugeot 208 34 punkti, Toyota Yaris 33 punkti, Honda e 32 punkti ja Škoda Octavia 26 punkti. Väga tasavägine ja nii esimesi kui viimaseid kohti oli tabelites jagunud pea igale autole.

Nii saigi Taycan Eesti aasta autoks, sest hinnati autot ennast, püüdes kõrvale jätta ratsionaalsus ja piiravad argumendid.

Eelmisel aastal oli selleks vägagi mõistlik Mazda3. Minu jaoks on oma klassis tegemist ülitugeva disaini ja koostekvaliteediga autoga, millest teised peaks kindlasti õppima. Üleelmisel aastal oli selleks sportlik Kia Stinger. Vähem kui 50 000 euro eest saab auto, mis oma kiiruse ja sõiduomaduste poolest saab vastu väga palju kallimatele preemiumklassi autodele.

Nagu näha, siis päris kirju valik ja sündinud ilmselt ülaltoodud argumentide abil. Ootan huviga järgmist aastat ja uut suurt üllatajat.

*minu isiklikus valikus ei olnud Taycan päris esimene, aga lõpptulemusena olen tema üldvõiduga isegi rahul.