Põhiosa registrisse kantud õnnetustest (ligi 95%) juhtus suurulukitega ning neist valdav osa metskitsedega (8816 teadet ehk ligi 80%). Põtradega õnnetusi registreeriti andmebaasi 856 juhul ehk ligi 8%, ja metssigadega seotud õnnetusi vastavalt 767 ehk 7%.
Suurkiskjate õnnetusi toimub maanteedel kordades vähem: hundi, karu ja ilvese õnnetusi võimaldas teate täpsusaste kanda andmebaasi kokku 18 korral.
Ühe kilomeetri kohta 4,3 õnnetust
Analüüsidest ilmnes, et ligi 44% registrisse kantud õnnetustest toimus põhimaanteedel ehk veidi alla poolte loomaõnnetustest olid koondunud 9,7 protsendile riigimaanteede võrgustikule.
Registri alusel oli enim õnnetusi Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maanteel – viie aasta jooksul 1140 õnnetust. Registrisse kantutest on vaadeldava viie aasta jooksul toimunud kõige rohkem loomaõnnetusi ühe maantee kilomeetri kohta Põlva–Reola maanteel – 4,3 loomaõnnetust maantee kilomeetri kohta. Sellele järgnes Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee – 4,0 loomaõnnetusega maantee kilomeetri kohta.
Eesti riigimaanteedel tuvastati statistiliselt olulisi loomaõnnetuste koondumiskohti kokku 322,2 km ulatuses (1443 erinevas asukohas). Need koondumiskohtadena määratletud teelõigud moodustavad Eesti riigimaanteede võrgust ligi 1,9% ja need on kajastatud kaardirakenduses, mis on avaldatud SIIN.
Eesmärk oli otsida seoseid
Looduslike ohutegurite analüüsi eesmärk oli uurida Eesti riigiteedel registreeritud ulukiõnnetuste seoseid maastikutunnustega, mille alusel omakorda välja selgitada looduslikest ohuteguritest tulenev ulukiõnnetuste riski paiknemine teedel.
