Automaatkastiga Duster häbeneb oma tolmust minevikku

Ei, ära osta,

sest Duster on väga tore masin, mis lausa kutsub maastikule keerama, aga automaatkastiga mudel tuleb üksnes esiveolisena.

Asjad, mille järgi inimesed autot ostes otsuse teevad: automark ehk bränd, välimus, bränd, maine, hind, väljanägemine, bränd, bränd, bränd. Ja bränd. Kas ma ütlesin juba bränd? Bränd ka.

Ja mida see bränd tähendab? Eks see tähendabki mainet, reputatsiooni ja ajalugu ehk seda kõike, mida ei saa kirja panna auto tehniliste andmete lehele ega hinnakirja. “Ma tahaks uut Volkswagenit”, “Ma olen ikka alati Volvo peal olnud”, “Mina mingi prantsuse asjaga sõitma küll ei hakka” ja nii edasi kõlavad põhjendused, kui inimesed ihaldavad või põlgavad mingit brändi.

Dacia on bränd, mis pigem suurt poolehoidu ei tekita. Küsige esimeselt inimeselt tänaval, et kas ta ostaks järgmiseks autoks Dacia ja saate teada, mida Dacia brändist arvatakse.

Aga kui brändi taha vaadata, on Dacia auto nagu auto ikka ja nüüd jõudis Eestisse nende nn linnamaasturi Dacia Dusteri uus automaatkastiga versioon.

Duster on ustav abiline …

Kes Daciaga sõitnud pole, selle jaoks on Duster on üllatavalt tubli masin. Diiselmootor on ergas ja uus käigukast sobib linnas sõitmiseks nagu rusikas silmaauku. See pole muide mingi motoriseeritud või poolmanuaalne kast, vaid isegi täitsa moodne kahe siduriga kast, mis teeb käiguvahetuse kiiremaks ja tegelikult sellega ka sõidu ökonoomsemaks. Vedrustus pole üldsegi nii hull nagu mõnel samasse klassi kuuluval või isegi suuremal ja kallimal linnamaasturil, sisemus aga askeetlikult praktiline.

Kuna kogu Dacia üks eeliseid on rahakotisõbralikkus, siis loob see autole mingi robustse töövahendi tunde: sellega julgeb sõita kartmata, et sa oma peene ja kalli pilli häälest ära ajad.

Duster on nagu ustav tööriist, kelle peale sa loota saad, ning asjatundmatute möödakäijate põlastavad pilgud ei lähe üldse korda.

… aga ära loo omale illusioone

Kes nüüd eelneva läbi luges ja mõtleb, et see auto on ju suurem kui Nissan Juke, kolmandiku võrra odavam ja nii hea, siis pidagu pisut hoogu.

Hädasid muidugi on. Esiteks on Dacial tõsine probleem “uue auto lõhnaga”. Paar tuhat kilomeetrit sõitnud uue Dusteri tehaselõhn oli segu hapukast äädikaaroomist ja teravast kemikaalist. Selle mataks ära ainult see, kui peegli külge riputada Wunderbaumi puudesalu.

Kuigi diiselmootor on üllatavalt ergas, ei ole see ometi mingi auto, millega kiirustada. Näiteks proovisime linnakiiruseni kiirendada võistu jalgrattaga. Tulemus on selline:

(Tõe huvides polnud see ka päris tavaline jalgratas, aga sellest juba teine kord.)

Kui diiselmootor pole just väga nobe, siis selle-eest on see erakordselt vali. Ja auto heliisolatsioon on nõrk, mis tähendab, et mootoriplagin tahab matta kõik salongis toimuva.

Salongist rääkides on see odav ja nagisev, eriti suur hirm on esiistmete vahel oleva käetoe pärast, et see peagi ära laguneb. Tõsi, automaatkastiga Duster tuleb ainult kõrgeima varustustasemega Outdoor, mis sisaldab näiteks ekraaniga naviseadet ja tagurduskaamerat. Aga mis kõige tähtsam, moodsat liidest oma telefoni autoga ühendamiseks ehk Android Auto või Apple CarPlay varianti pole. Ka kogu infosüsteemi välimus oli nii lihtne ja utilitaarne, et näeb välja nagu Paintis tehtud.

Kõige tähtsam: kas Dusterile sobib automaatkast?

Selle konkreetse auto puhul on kõige tähtsam muidugi teema automaatkast. Varem pole Dusteril seda olnud ja Dacia teatel on see lausa meie jaoks tehtud: “Eesti, Läti ja Leedu turu jaoks on uut Dusterit mõnevõrra kohandatud, lisatud kuuekäiguline topeltsiduriga EDC automaatkäigukast, millel on automaatkäigukastiga võrreldav mugavus ning manuaalkäigukastiga võrreldav kütusekulu ja keskkonnasäästlikkus,” teatas maaletooja.

Ja noh, tõsi, on mugav ja on säästlik küll. EDC ehk Efficient Dual Cluth kast on isegi kasutusel kontserni kõrgema klassi masintes nagu Renault Megane või Kadjar. Veidi siiski häirivad pikad madalad käigud: kui rahulikult aeglustades lükkab kast mõne madalama käigu sisse, siis oma kõrgemate pööretega ajab see mootori jälle plaginasse.

Aga nüüd tuleb oluline koht: automaatkasti saab Dusterile ainult esiveolisele mudelile. Jah, varustuses on küll põhja- ja rattakoobaste kaitse, aga masin on ainult esiveoline.

Kas sellega kannatab asfaldilt maha ka keerata? Proovisin korraks Männikul:

Kokkuvõte: Duster kipub sinna, kuhu ta ei kuulu

Kuigi automaatkastiga Duster üllatab praktilisusega, jõuab ostuhuviline varem või hiljem järgmise paradoksi ette.

Duster tundub nimelt ideaalne auto looduses liikujale, aga ka tööautoks ettevõttele, kes peab töötaja saatma igasugusele maastikule. See on taskukohane, praktiline ja lihtne auto. Nelikveolise saab juba vähem kui 14 000 euro eest.

Aga automaatkastiga Dusteri esivedu, peente lisadega Outdoor pakett üritab auto viia kuhugi hoopis teise kategooriasse. Selline Duster nagu häbeneks oma päritolu, oma tolmust nime ja tahaks vägisi konkureerida edevate Nissani või Toyota linnamaasturitega. Selleks jääb aga kahjuks brändi väheks.

Duster, ära ürita olla keegi, kes sa pole. Lähme ikka metsa vahele.

Ei, ära osta,

sest Duster on väga tore masin, mis lausa kutsub maastikule keerama, aga automaatkastiga mudel tuleb üksnes esiveolisena.

Dacia Duster Outdoor EDC 4x2

Mootor1461 cm3 diisel
Võimsus80 kW / 109 hj
Pöördemoment260 Nm @ 1750 rpm
Kiirendus 0-100 km/h11,8 s
Tippkiirus169 km/h
Keskmine kütusekulu, CO24,4 l/100 km, 115 g/km
Kaal1349 kg
Hind17 590 eurot