Mäletan, kuidas Simon Shepherd rääkis, kuidas tema isa saab omale Sunbeam Rapieri. Ja Nigel Thompsoni omal olevat olnud BMW CSi, aga need on mänguväljaku müüdid. Kellegi isa ei müünud nii palju puitu.

Kui nad ei taha Fordi, siis ei taha nad kindlasti ka Opelit

Aga 1990ndatel otsustas valitsus ettevõtetelt nõu küsimata, et nad ei tohi enam autosid laiali jagada, ning lisas need iga töötaja maksulehele (enne seda pidid neilt makse maksma vaid direktorid ja kõrgemad ametnikud). Nii et ehkki firmaautod moodustavad endiselt umbes 60 protsenti uute autode turust, pole enam tegu mingi hüvega.

Enamgi veel, nüüd saavad inimesed valida endale auto, mida tõesti tahavad. Ja tahavad nad linnamaasturit või BMW-d või midagi, mis kinnitaks naabritele, et elu on hea ja et nad töötavad juhtivate IT-spetsialistidena Siemensi Staines’i harukontoris. Mida nad kohe südamest ei taha, on Ford. Ja just sellepärast on selle autohiiu turuosa kukkunud umbes 12 protsenti. Ja kui nad ei taha Fordi, ei taha nad päris kindlasti ka Opelit.

Vectra anti müügimeestele, kes polnud müünud tilkagi puitu

Olen elu jooksul kohanud ühte, kes tahtis. Tegin vana “Top Geari” – selle William Woollardi oma- jaoks tänavaküsitlust ja pärisin ühelt imeliku Nottinghamshire’i soenguga noormehelt, mis auto ta ostaks, kui tal oleks kogu maailma raha. Ja ta vastas: “Opel Calibra Turbo.”Ja see oli ka ainus kord, kui keegi midagi sellist kostnud on. Keegi pole soovinud Astrat või ükskõik millist Cavalieri või isegi Senatorit. Ja päris kindlasti pole keegi iial soovinud Vectrat.

Need anti müügimeestele, kes polnud müünud tilkagi puitu ja kes olid jõulupeol bossi abikaasat tagumikust näpistanud.

Vectra oli Opeli madalpunkt. Ehitatud ajal, mil tööautode reeglid muutusid ja inimestele anti valikuvabadus, ei kõnetanud see kedagi. Isegi James May, kelle esimene auto oli Cavalier, möönab, et Vectra ei kõlvanud kuhugi. Tegelikult oli asi hullem. See oli suisa vastik. Viimane sõna käib-kah-disaini maailmas.

Sellest saati on Opel teinud terve rivi erakordselt nägusaid autosid – Astra kupee kargab esimesena pähe -, aga keegi pole neid tähele pannud. Ikka eelistatakse Kia Sportage’it. Või Borisi (Boris Johnsoni järgi – tlk) jalgratast. Või ollakse üldse ilma.

See oli jooksurõivastesse riietunud diisel

Inimeste tähelepanu võitmiseks on Opelil ainult üks võimalus: ehitada absoluutselt vaimustav auto ja müüa seda üheksa penni eest. Minu käes olnud Insignia Grand Sport’iga on nad seda peaaegu ka teinud.

SRi-märk lollitas muidugi minugi ära. 1990ndatest meenuvad mulle küll häguselt mõned õrnalt sportlikud Opelid. Ja sama häguselt ka mõte, et need oleksid täitsa ägedad… kui need poleks Opelid. Aga mu lootused paisati põrmu, kui märkasin tahhomeetri masendavat maksimumi.

Jep. See oli diisel. Jooksurõivad selga tõmmanud diisel. Kui igav ja masendav! Sama hea kui dressides paksmagu.

Nii et olin kohalt võttes pisut õnnetu. Ja muutusin veel õnnetumaks esimeses kurvis, kus rooliga tuli võimelda rohkem kui mänguautos. Väiksemagi suunamuutuse nimel tuli keerelda nagu derviš.

Sel oli võimsaim saadaolev diiselmootor – 168 hobujõudu, millega Opeli väitel jõuab 100 km/h-ni kaheksa ja kopikatega sekundiga. See kõlab päris krapsakalt, aga pole seda mitte, kui istuda seal, kus istusin mina. “Keskmine” on sõna, millega seda kirjeldada.

Varustus, mida leiab tavaliselt tippklassi luksusautodes

Aga siis märkasin kapoti keskel väikest mõlki – disainitrikk, mõistagi -, mis andis ninale kindla joone ja tunde nagu see oleks tehtud kõvemast metallist kui tegelikult on. Ja kui seejärel poeaknal oma peegeldust märkasin, mõtlesin: “Teate mis? See pole üldse kole auto.” Salong on väga ruumikas ja loogiline. Sa ei pea kunagi enda ümber tiirlema nagu naine, kes on midagi oma käekotti kaotanud, ja sealjuures kurtma: “Kus on selle kuradi parkimissensori nupp?” Kõik asub seal, kus eeldad asuvat.

Ja see on paras saavutus, sest oh, selles testautos oli kõike ja rohkem. Sel oli oma wi-fi ruuter ja esiklaasi ekraan. Nagu ka vidinad, mis ei luba sul reast välja kalduda, ja kogu muu säärane kraam, mida muidu leidub vaid tippmersudes ja -bemarites.

Kahju, et pole enam 1967. aasta

Mõistagi on suur osa sellest pärit lisade-rubriigist. Isegi värv, mida Opel nimetab “briljantseks”, aga mis tegelikult on lihtsalt “punane”, teeb su 320 eurot vaesemaks. Esiistmed on väga head, aga samas – eks peavadki olema, sest nende eest tuleb välja käia 1300 lisaeurot.

Aga selle kiuste, mille siin just üles lugesin, ja hoolimata alghinnast, milleks on 26 650 eurot, maksis see kõik kokku tsipa üle 33 000. Maksaks tsipa alla, kui loobuksid 180 eurosest juhtmeta mobiililaadijast.

Ei saa eitada, et 33 0000 eurot mahuka kõigi lisadega neljaistmelise eest, mis läheb 225 km/h, pole sugugi halb hind. Häda, et see teid ei eruta. Sest enam pole aasta 1967.

Ei, ära osta,

Või osta. Ise tead. Insignia puhul saad vähese raha eest väga palju autot, mis on ilus ja rohkelt varustatud. Emotsioonide osakond on aga kollektiivpuhkusel.

Opel Insignia Grand Sport