Foto: Paula Johanna Adamson (auto) ja Kalle Veesaar (autor)
Mäletan selgelt oma esimest vägagi kaudseks jäänud kokkupuudet elektriautondusega. Nimelt mu hea sõber saabus ühel kenal päevalt äraseletatud näoga kusagilt Euroopa südamest. Tema näo äraseletatusel ning muidu olemuse ülevoolaval õitsemisel oli põhjus – nimelt oli ta saanud sõita elektrilise (!) sportautoga.
Teate küll – selle firma toodanguga, mida tavaliselt kohe mainitakse, kui jutt isegi veidi elektriautode peale läheb. Noorsand oli piiritus vaimustuses nii kiirendusest kui sellest, et ei olnud käikude vahetamisest tekkivaid „jõnkse“ ning sellestki, et kogu show toimus võrreldes tava-autoga siiski suhteliselt vaikselt.
Keskmine autosõber saab aru, et tegu pole Q-seeria Audiga.Fotod: Paula Johanna Adamson
Äkitselt muust ta ei rääkinudki. Isegi neil hetkedel, kus ta tavaliselt arbuusi süües rääkida ei oleks saanud, jahvatas oma toredast kogemusest. Ühest suunurgast tuli ülistav jutt elektrilisest rodsterist ja teisest lendas arbuusiseemneid nagu laisast kuulipildujast.
Põhimõtteliselt oli ta umbes sama õnnelik, nagu oleks mees, keda ootab kodus supermodell. (Muide, veidi hiljem juba ootaski!)
Ma olen skeptiline, samas küüniline
Mina muidugi olin skeptiline. Ma olen alati skeptiline, sest olen osa oma elust elanud Lasnamäel ning see erkkollane värv, millega kool seestpoolt värvitud oli, ilmselt mõjus ajule nii, et esimene reaktsioon millele iganes on alati skeptilisus.
Järgmiseks ollakse juba küüniline. Lõpuks aga tehakse musta huumorit. Normaalsetele inimestele selline käitumine muidugi sobima ei kipu ning seetõttu peavad tahtmatult värviaure hinganud lasnamäelased end sageli teadlikult talitsema. Mina ka.
Pole summuteid, pole vaja ka võlts summutiavasid.
Sestap mainisin viisakalt, et seljaaju tasandil seostub mulle kiiruse ja kiirendusega ka konkreetne soundtrack ning trollihääled ilmselt organismis piisavat endorfiinide ja testosterooni festivali ei tekita.
Sõber muidugi käivitas selle peale jõulise vanuselise diskrimineerimise ning teatas, et ma enam ilmselt ei hakkagi kunagi millestki arusaama, sest sünniaasta on selline!
Interjöör sai diagnoosi “ameerika auto”
Skepsis kasvas mul aga veel kenasti ka siis, kui õnnestus esimest korda näha, istuda ja katsuda sama rodsteri teinud ettevõtte sedaani, mis pidi olema üleüldse maailma ägedaim, fjuutšer ja parim asi pärast seda, kui varateismelised poisid telekast Baywatch’i nägid. Aga no ei olnud!
Mööda maanteed kulgeda oli päris tore, kuid nii salongi kostnud müra kui interjöör ja hind olid sellised, mis ei lasknud kohe sugugi lustist lolliks minna. Ettevõttel ju alguses raha oli ja Itaaliast disaineri palkamine nüüd nii raske ei oleks tohtinud olla.
Interjöör ja istmed väärisid diagnoosi „ameerika auto.“ Õnneks said nad ise ka aru, et esimene vasikas oli kenasti aia taha läinud ning interjööri on tänaseks esialgsega võrreldes siiski sutsu parandatud. Minu skepsis aga jäi. Kui aus olla, siis püsib siiani.
Audi on seda reklaamimise asja tõsiselt võtnud ja kellelgi ei jää teadmata, et see on e-tron.
Lihtsalt sellepärast, et see ettevõte, mille nime ma siin meelega ei nimeta, ei tooda autosid. Jah, neil on neli ratast, kuid tegemist on ikkagi gädžetitega. Ja ma ausõna ei viitsi lapseliku entusiasmiga kaasa elada sellele, kuidas finantsraskustest finantsraskustesse surfav ettevõte oma kliente beetatestijatena kasutab.
Ei, revolutsiooni korraldas see ettevõte küll, jah ning igavene kiitus selle eest, et konkurendid pidid ka liigutama hakkama…
Ühtäkki sai elektriauto täiskasvanuks
Siin tulebki aga mängu see, kuidas elektriauto äkitselt täiskasvanuks sai. Nimelt, kui nö. päris autotootja rakendab oma oskused ja teadmised elektrivankri ette, on resultaadiks heal juhul nii auto- kui gädžetimaailma edukas sümbioos.
Esimene vihje sellest, et elektriline sõiduriist võib olla esmajoones a-u-t-o ja mitte tehnovidin, oli Jaguar I-Pace. See oli igati lõbus kulgur ning kuigi ma ise oma väikeste valgete kätega teenitud raha eest seda ostma ei läheks, kujutasin ma elu sellise sõiduriistaga juba ette küll. Küll oli särtsu-Jag siiski omadega veel veidi teismeline!
Interjöör on olnud aastaid Audi tugevaim külg.
Nüüd aga on e-tron! Audilt. Tootjalt, mille autosid ostavad need, kes pole BMW jaoks piisavalt hullud ja on Mercedese jaoks liiga noored. Tootjalt, kes teeb tavalistele inimestele mõeldud autodele kõige korralikumaid interjööre ja on üldse nii talumatult ja kohutavalt mõistlik!
Igati täiskasvanulikult mõistlik on ka nende elektrikulgur. X5-e mõõtu crossover, mis võiks vabalt olla lihtsalt näiteks Q7 elektriversioon, kuid on siiski täiesti omaette auto. Mõistlik, korralik ja tore nii seest kui väljast.
See auto vastab eksistentsiaalsetele küsimustele
Suisa igati nii ratsionaalne, et sellest kirjutamine on sõna otseses mõttes raske. Oled mõnda kaasaegset Audit näinud? Väga hea, see on täpselt samasugune – lihtsalt elektriline! Kõik! Finito! Muud öelda ei olegi. Vaadake tehnilisi andmeid!
Rahulik ja stiilne, nagu ka sõidukogemus.
Mööda linna ja maanteed sahisedes pidingi ajusid ragistama, et kes on selle suisa steriilselt täiusliku ja igati täiskasvanuliku särtskulguri sihtgrupp? Igatahes mitte mina, sest ma olen rahutu ning tahan auto juhtimises osaleda!
E-troniga aga on kõik nii neetult intuitiivne ja rahulik, et sihtkohta jõudmine toimub märkamatult ning kohale jõudes on peas vastused leidnud nii mitmedki eksistentsiaalsed küsimused. Näiteks, kui mees midagi ütleb ja naist ei ole kuulmas, kas ta ikkagi eksib?
Nii ma ei suutnudki esialgu välja mõelda, milline peaks olema see inimene, kes tahaks endale midagi, mis on ühtlasi mõistlik, steriilne, kallis ja nähtamatu. Siis viisin aga sõitma oma ema.
Ma leidsin inimese, kes on e-troni sihtgrupp!
Selgus, et ohoo – on olemas inimene, kellele selline auto sobiks täiuslikult. Ideaalne olid (tema meelest) nii auto suurus kui vaikne sahisev kulgemine, istmed ja vaateväli, kiirendus ning välimus.
Tagaistujatele on ka mõned nupud antud.
Problemaatiline kippus olema vaid hind. Nimelt komplekteerisin ma koduleheküljel vajalike (!) lisadega auto hinnaks 111 000 EUR. Seega paraku on see hetkel veel kättesaamatu.
Samas tean ma nüüd kedagi, kes rahapaja leidmisel läheks endale suht esimese asjana e-troni ostma. Loodetavasti siiski mingit vallatut värvi, sest päris täiskasvanuks pole mõtet kunagi saada. Teatavasti siis on ainult konnasilmad ja kommunaalmaksed.
Tagaistujatele on ka mõned nupud antud.
Interjöör on olnud aastaid Audi tugevaim külg.
Rahulik ja stiilne, nagu ka sõidukogemus.
Audi on seda reklaamimise asja tõsiselt võtnud ja kellelgi ei jää teadmata, et see on e-tron.
Pole summuteid, pole vaja ka võlts summutiavasid.
Jah, osta,
Ideaalne sõiduriist elu parimatesse aastatesse jõudnud füüsikule, kes hindab rahu, vaikust, mugavust ja elegantsi ning teab, kes on Faraday.
