Nissan Micral on olnud siiani mõnevõrra keeruline lapsepõlv. See on läbinud mitmeid suuri muutusi, kasvanud ümarate põskedega lapsekesest omamoodi eelteismeliseks, kellega keegi väga midagi koos teha ei soovinud.
Nüüd on aga kätte jõudnud vihane teismeiga ning pole kahtlustki, et see muutus on olnud siiani parim: 18 000-eurone Micra on hea. Väga hea.
Esimese hooga võib Micra nimi ära hirmutada, kuna selle eelnevad põlvkonnad pole just kriitikute heameeletormi alla sattunud. Neid on küll müüdud palju, väga palju, kuid midagi on alati justkui puudu olnud.
Teismeiga tuleb kasuks
Micra viimane põlvkond lahendab aga enamiku neist puudustest, tuues lauale kena välimuse, hea sõidukogemuse ja ohtralt elektroonilisi mänguasju, mis sõidu nauditavamaks muudavad.
Kuid esmalt välimusest. Uus Micra on kuri. Agressiivsed jooned üle terve auto kere, kuri lõug ning terav sabaosa jätavad peale vaadates mulje, justkui võiks auto viia ka ringrajale.
Kui jätta kõrvale asjaolu, et terav saba tekitab jubeda pimeda nurga, on välimus igati tervitatav uuendus seni alalhoidlikuna näinud sõiduki juures. Värvides auto ka kärtsoranžiks, nagu oli testsõiduk, hakkab vihane välimus veelgi paremini silma.
Kena disain on edasi kandunud ka auto salongi, kust leiab poolkandilise rooli ning soovi korral ka ohtralt värvi, kui valida autot tellides kõige omapärasemad värvikombinatsioonid. Võimalusi on palju, kuid praktilisust arvestades on siiski ilmselt mõttekas jääda traditsioonilise tumeda sisu peale.
Salongist leiab mänguasju ja veidrusi
Nissan on Micra varustanud (enamasti küll lisavarustuse abil) suure koguse erinevate elektrooniliste vidinatega, mis peaks sõitmise mugavamaks tegema. Juhiabisüsteemidest leiab pimeda nurga hoiatussüsteemi, mis tuleb auto disaini arvestades tihtipeale kasuks, sõidurajalt välja kaldumise hoiatuse vibreeriva rooli näol ning ka tagant otsasõidu hoiatussüsteemi. Siiski ei paku Nissan mõningaid uuemaid abisüsteeme, nagu eesoleva auto jälgimine püsikiiruse hoidmiseks.
Need süsteemid, mis aga on, töötavad kenasti, kuid tekitavad olukorra, kus on üsna keeruline sõita ilma et iga mõne minuti tagant mõni asi su peale piiksuks või väriseks, kuna auto ei ole su tegevusega rahul.
Kui asi peaks liiga hulluks ning häirivaks minema, saab hoiatused alati ka mõne nupuvajutusega välja lülitada. Ilmselt poleks see küll kõige targem tegu, kuid vähemasti võimalus selleks on olemas.
Foto: Tanel Meos
Palju paremaks muutuvad asjad aga infotainment süsteemi juures. Auto keskelt leiab ekraani, kuhu saab kuvada GPSi info, mis töötab ka Eestis üllatavalt hästi ning teab isegi seda, kus asuvad kiiruskaamerad, kaamerapildid, mis kuvab nii esi-, külje-, tagu- kui ka ülaltvaadet, muutes parkimise imelihtsaks ka kitsastes kohtades. Samuti leiab puutetundlikult ekraanilt ka juhtnupud telefoni või raadio juhtimiseks.
Telefoni saab ühendada nii Bluetoothi, USB kui ka AUX-kaabli abil. Kaabliavad on paigutatud mugavalt sõiduki keskele paraja suurusega hoiukoha juurde.
Siiski ei pruugi sa tahta kaablit auku susata, kui parasjagu mängib mõnest telefonist Bluetoothi abil muusika, kuna nii veider kui see ka pole, siis valik, kas muusika tuleb läbi kaabli või üle Bluetoothi on Nissani puhul nagu jumal juhatab: mõnikord saab asja tööle nii, nagu soovid, kuid tihtilugu võidki jändama jääda.
Foto: Tanel Meos
Lõbus on olla juhiistmel
Kuna Micra näol on tegemist pisikese linnaautoga olekski mõnevõrra kummaline eeldada, et selle auto tagaistmel sõitmine on puhas lust. Nagu selgub, et eelduste madalal hoidmine õigustatud. Micra testimiseks otsustasin autosse pakkida ühtekokku viis inimest koos poole nende maise varaga ning viia auto mandrilt eemale, kolmepäevasele ringreisile Saaremaale.
Inimkatsetus näitas selgelt, et ainus mugav koht selles autos on juhiiste. Kuigi, hämmastavalt, suutis Micra endasse ammutada viie inimese pagasi ning tagaistmel välja kannatada kolm üsna pikka inimest, ei olnud see tagaistmetel reisijate jaoks just kõige mugavam tegevus.
Katus on üsna madal, mis tähendab, et ukseäärsetel istmetel olemine on pikemate inimeste jaoks üsna ebamugav, tagaistujatel ei ole elektrilisi aknaid ning neid ei saa ka lisavarustust valides osta. Samuti on üsna kitsas jalaruumiga ning keskel istuja jaoks ei ole eraldatud peatuge.
Nimekiri puudustustest läheb veel pikalt edasi, kuid kokkuvõte on lihtne: kui sul on palju sõpru ja sa soovid neid tihti ringi sõidutada, siis ära Micrat osta. Kui oled aga juhiistmel, siis võid sõitu nautida, sest…
Väike putukas pakub ohtralt sõidurõõmu
Testis olnud auto kapoti alt, kuhu vaadata ei tasu, kuna kapoti uuesti sulgemine nõuab karu rammu ning teadjama inimese abi, leiab 0,9 liitrise turboga 90 hobujõulise mootori, mis vaatamata oma väiksele suurusele suudab autot vähemasti algselt kiirendades igati konkurentsivõimeliselt edasi liigutada.
Siiski, mida suuremaks kiirused kasvavad seda keerulisemaks muutub väikese mootori töö ja jõudes maanteekiiruste juurde võib möödasõiduks vajaliku kiiruse korjamine osutuda mõnevõrra keeruliseks.
Arvestada tuleb siiski sellega, et valikus on vaid manuaalkast ning vähemasti hetkel ei ole võimalik valida automaatset käigukasti, kuid kui uskuda internetti, peaks seegi lähiajal tulema.
Kuid tagasi parematele radadele: Micra juhitavus. See on hea. Väga hea. Vedrustus on üsna kindel ning kuigi Saaremaa kruusateedel võib see autos viibijad päris korralikult läbi raputada, on see kurvides ning tavaoludes ringi sõitmine igati mõnus.
See ei ole just kõige luksuslikum sõidukogemus, kuid see on kindel ning lisades komplekti juurde auto väikesed mõõtmed, on kurvi minek pea alati meeldiv ning tunned, et tead täpselt, kus iga ratas parasjagu asub ning saad olla kindel, et tuled kurvi teisest küljest välja ka suuremal kiirusel sõites.
Eelnevat arvestades on selge, et teismeeale kohaselt on Micra veel mõnevõrra arenemisjärgus: enamik asju on juba korras, kuid siiski leidub veel väiksemaid veidruseid, mis vajavad tööd ning viimistlemist. Siiski on vanust juba piisavalt, et ka asjalikku juttu ajada.
