Mõni ime siis, et kui ma räägin inimestele, et hakkan varsti autoga Tartusse või Pärnusse sõitma, vaatavad nad mulle otsa sellise näoga, nagu peaks ma kindlasti enne sõitu minema ja omale kirstu ära tellima.

Maanteele minek on suure osa ajast paljude inimeste jaoks sama hea kui endale surma soovimine.

Ja maanteel olek on sama stressirikas, kui jalgpalli finaalmängu ajal treenerina väljaku ääres passida. Teate küll neid hullunud vanamehi seal nätsu närimas ja kätega vehkimas. Ei ole lihtne amet.

Autod sõitku ise

Kuigi paljud meist arvavad ise vastupidi, on inimesed tegelikult väga halvad autojuhid ja ma olen kindel, et see jama, et me ise neid rauakolakaid läbi udu ühest linnast teise tüürime, lõppeb millalgi ära. Isesõitvad autod vähendavad liiklusõnnetuste hulka drastiliselt.

Tihtipeale ootame me tehnoloogilisi uuendusi nagu palgapäeval palka: ei ole, ei ole, ei ole ja siis korraga, plaksti, on. Laiem publik tundub arvavat, et isesõitmisega on samamoodi, ärkame ühel päeval üles ja ei peagi oma Peugeoti rooli minema, vaid Peugeot roolib ise.

Tegelikult see ei ole nii. Tehnikauuendused saabuvad meie juurde vähehaaval. Alguses on nad kallid ja ei tööta. Vaikselt lähevad nad paremaks ja odavamaks, kuni ühel hetkel avastame, et nad on igal pool meie ümber ega mäletagi enam aega, kui ilma nendeta pidime hakkama saama.

Tuletage meelde, kui kallid ja halvad olid esimesed digikaamerad, nutitelefonid, LED-pirnid või, kes mäletab, siis autod.

Nüüd on aeg jõudnud nii kaugele, et ka minu auto, Volkswagen Golf, on olulisel määral isesõitev ja see maksis lisavarustusena mulle vaid mõnisada eurot. Selle eest soetasin ma autot ostes ühe väikse tüki lisavarustust, mis teeb Eesti teedel liiklemise stressi kümme korda väiksemaks kui ilma selleta.

See väike asi on minu lemmik lisavarustus mu auto juures ning ma olen täiesti veendunud, et kui vähegi võimalik ma ei osta enam elus mitte ühtegi autot, kus seda peal poleks.

Püsivalt kiire

Ma räägin muidugi adaptiivsest püsikiirusehoidjast ehk vidinast, mis hoiab maanteel eessõitjaga sama kiirust ja normaalset pikivahet. Tänu sellele sõidan ma Eestis igasuguse ilmaga ühest linnast teise nii, et praktiliselt ei pea ei pidur- ega gaasipedaali puutuma.

Kulgen rahulikult koosliiklusvooga ja kõik on rahul: mina, mu kaassõitjad, kaasliiklejad, maanteeamet ja politsei. Kui vaja, sõidan mööda, enamjaolt ei viitsi. Eriti kehvades oludes.

Need, kelle autol see on, teavad, kui hea see on. Uskumatu, kui palju rahulikumaks teeb üks mõnesajaeurone lisaseade maanteel kulgemise. Erinevalt minust ei vahi adaptiivne püsikiirusehoidja ringi, ei tegele aeg-ajalt tagaistmel kisavate lastega, näeb ka pimedas ja läbi lörtsi ning udu.

Viimase aasta jooksul olen ma õppinud seda asjandust täielikult usaldama ja ta pole mind kordagi alt vedanud. Isegi kiiruskaameratest saab üldjuhul läbi koos eesõitjaga ilma, et oleks vaja pedaale vajutada.

Niimoodi see isesõitmine vaikselt meie ellu hiilibki. Alguses põtkime vastu ja ütleme, et autojuhtimine on lõbus, me kindlasti ei taha, et mingi igav robot meilt selle meelelahutuse ära võtab. Aga siis sõidame ka pimedas ja poris Tallinnast Tartusse nii, et on vaja ühe asja pärast vähem muretseda ja saame aru, et nii on palju toredam ja rahulikum.

Seega, kuni me ootame täieliku isesõitmise saabumist, hakake ka teie sammhaaval pihta. Osadel täiesti tavalistel autodel on adaptiivne kiirusehoidja juba põhivarustuses. Lisavarustuses leidsin ta kõige odavamana pisut üle 100 euroga, see pole ju enam mingi hind! Kui tootja seda ei paku, siis minge ja ostke mingi muu auto, nii lihtne see ongi.

Mis tuleb järgmisena? Kui ma peaks praegu kihla vedama, siis ütleks, et sõidurajahoidja, mis lubab käed roolilt ära võtta mitte kahekümneks sekundiks, vaid kogu teeks.