See ei saa olla otsuste aluseks, et mitu autot keskmiselt päevas mingit lõiku sõidab, kui jutt käib peamistest maanteedest. Eriti kui seda rääkida suvekuudel, kui olukord on tõesti parem – lund ei ole, ööpäevaringselt on valge ja palju inimesi sõidab vaba graafikuga, mitte tööpäeva lõpus.
Pidev surmahirm
Öeldakse, et 7000-8000 autot ööpäevas ei ole piisav tihedus, et 2+2 teid ehitada, aga 10 000 juba oleks.
See tähendab, et “keskmiselt” on igal lägasemal sügisõhtul ja lumesajus ööpäevas 7000-8000 autojuhti stressis ja pidevalt valmis surmasaamiseks. Pluss reisijad. Päris karm. Nagu läheks Saku Suurhalli bändi kuulama ja kõik kohalolijad on valmis, et mõni neist ei tarvitse koju jõuda…
Pole mõtet rääkida, et kui keegi ei kihutaks, siis poleks ka ohtlik. Postimees tegi just katse, sõites täpselt lubatud kiirusega. Mööda sõideti 35 korda. Kui igas valdkonnas EELDADA, et inimesed on head, siis poleks riiki vaja. Alko- ja narkoennetus, sise- ja väliskaitse, keskkonnakaitse…
Rekka, mis liigub 89 km/h, tekitab minutitega enda selja taha saba, mis hakkab siis oma elu elama. Kiiremad ja närvilisemad hakkavad süstima, ülejäänud püüavad rataste alt lendava sita sees midagigi näha ja… me oleme kõik seal ju liigelnud, pole vaja jätkata.
See, et hukkunute arv pole viimastel aastatel suurenenud ja statistika näitab ilmselt 1990ndatega võrreldes paranemist, tuleneb paljuski sellest, et neljarealine tee on pikenenud juba Koseni. Autod on turvalisemad ja möödasõidud toimuvad kiiremini, inimesed jaksavad osta kvaliteetsemaid rehve ja elektroonika aitab ka.